Minu imelise suve lõpp..

Pole kerge tunnistada, et suvi ongi nüüd läbi ja talv on õige pea käes, aga ma tunnen, et sel aastal tuleb sügis teisiti. Igal juhul, ootan põnevusega.

Niisiis. Viimane sissekanne tuli Londoni lennujaamast. Praeguseks olen juba kodus ja olen siin mõnda aega olnud. Küll mitte otseselt kodus, aga Eestis.
 

Lendasin siis Londonist Helsingisse, kust tädi mu peale võttis. Veetsin öö nende juures ja hommikul asusin laevaga Eesti poole teele.

Elevus oli terve tee laes ja kui veel Tallinn paistma hakkas, siis istusin ärevalt tooliserval nagu see oleks laeva kiiremini sadamasse viinud. Sadamas ootas mind ees Janne, kes oli nii armas ja võttis mu peale ning hoidis mu tuleku kõigi eest saladuses.
Pikemalt jokutamata liikusime auto poole, Janne mu suure kohvriga ees ja mina järel. Asusime siis Jõhvi poole teele. Plaan oli kõige pealt ema tööl üllatada, seejärel isa ja seejärel tädi, aga mõtlesime, et teeme enne Sakal peatuse ja üllatame esimesena hoopis Kairit. Janne sõitis autoga nii ukse lähedale, kui võimalik ja jooksime sisse. Kairi oli juba üllatunud näol vastus ja ei saanud hästi aru, mis toimub. Esimene üllatus möödas otsustas ta meiega mu teekonnale kaasa tulla ning asusime Kohtla-Järve poole teele. Üllatus oli suur, kui haiglasse jõudes oli ema kabineti uks lukus ning keegi ei teadnud, kus ta on. Mõtlesin siis, et okei, kui nii, siis nii ja asusime Jõhvi poole teele. Issi tööl hiilisin uksest sisse ja näitasin issi töökaaslasele, et ta tasa oleks, kuid taaskord läks üllatus luhta, sest Valodja ütles suureks pettumuseks: ,A Kaido eijolje!' Sain teada, et issi oli Tallinna läinud ja pidavat sinna järgmise päevani jääma. Siis sain aru, miks emmet tööl ei olnud. Lasin siis Jannel oma tädile helistada ning sain teada, et nad enne ööd tagasi ei jõua. Otsustasin siis, et mis seal ikka, plaan on hea, lihtsalt lükkub järgmisesse päeva edasi. Kuna Janne pidi Allari laevale viima, siis otsustasin, et lähen nendega kaasa, sest olin juu viimaste päevadega liiga vähe reisinud. Valik oli muidugi hea, sest teekond oli äärmiselt lõbus ja sain lõpuks midagi väga head süüa, läksime Tallinnasse jõudes Vapianosse. Yum-yum. (:

Minu päästjad. Lisaks sellele, et nad mu endaga Tallinna kaasa võtsid andis Janne mulle ka öömaja ning loovutas mulle oma voodi, sest tal oli kahju, et ma pidin peaaegu terve suve õhkmadratsil magama. Aitäh. Uni oli väga hea.
Ootamatult oligi käes järgmine päev ning sel päeval tuli ette võtta suurem üllatamine ning see kord läks kõik õnneks. Alustasin ikka emme töölt. Kuigi algul ta kabinetini jõudes oli uks lukus ning mõtlesin juba, et ei või olla, kui ümber pöörasin ning nägin emmet endale vastu kõndimas. Emme oli ka hämmingus ning ei saanud midagi aru, kallutas pead veidi küljele ja küsis midagi sellist, et kuidas sina siia said?! ning ütles õdedele, et see on minu tütar, kes peaks praegu Ameerikas olema ning alles 8. septembril koju tulema. Hästi armas. Siis andis ta mulle kõige parema emme kalli ja pani mu kabineti istuma, andis õdedele nende asjad kätte ja tuli tagasi minu juurde. Emmet oli ikka nii tore näha, et ma ei oska kohe öelda, jutustasime päris pikalt, kuid ma ei saanud väga kauemaks jääda, sest emmel oli vaja ju tööd teha. Istusin siis oma autosse, oi kui tore tunne, ja asusin issi töö poole teele. Suur naeratus näha, sest emme emotsioon oli äge ja endal tuju hea, sest emmel tuju hea ja ei jõudnud ära oodata, et ka kõiki teisi üllatada. Issi tööl astusin uksest sisse ja kui ta mind nägi, siis ta pani kaks kätt lauale ja istus päris pikalt suu pärani lahti. Niiiiii vahva. Üllatusest toibunud tõusis ta püsti, tegi kalli ja jalutasime koos õue. Rääkisin siis lühidalt oma teekonnast ja leppisime kokku, et õhtul näeme.
Järgmine peatus oli emme pood, kus Anžela parajasti tööl juhtus olema. Parkisin auto uksest kaugemale, et ta seda ei näeks ning kõndisin ukse poole. Vajutasin siis hästi kiiresti lingile, tegin ukse järsku lahti ja uksest kiirelt sisse astudes ütlesin 'Mis teed siin?!' Tädi kargas pisarad silmis püsti, hüppas koha peal ja ütles 'Tuuuuuurekene!!', lõi käed laiali ja tegi ühe sooja kalli, no ja loomulikult tõi selline reaktsioon ka minul pisarad silma. Istusime siis maha ja puhusime juttu, kuna kliente parasjagu ei olnud. Mingil hetkel helistas emme tädile ja ütles, et proovib tööd teha endal silmad punased. Meil ka. Just sellepärast ma tahtsingi neid üllatada, niiii tore oli kogeda, et mulle kõige kallimatel oli mind nähes nii hea meel, eriti, kui olin neid, nende headust ja naeratavaid nägusid suvel nii väga igatsenud.
Seejärel kutsus Anžela Maido ja Marili poodi. Istusin nii, et olin akvaariumi taga peidus, aga kuna Marili on nii pisike, siis ta nägi mind täpselt läbi akvaariumi ja tõusin püsti. Nad vaatasid kohkunult üksteisele otsa ja küsisid üksteiselt 'Sa teadsid või?' Kallid vahetatud sain lõpuks oma kullakallist vennatütart taaskord süles hoida. No see tüdruk on ikka imearmas, pisike naerupall.
Pärast noorte Türksonite nägemist sõitsin vanaemale külla. Tuppa jõudnud koputasin ta uksele ja ta hõikas vene keeles 'Kes seal lollitab?' Ma ei vastanud midagi ja koputasin uuesti. Tuli ta siis uksest välja vaatas mulle naeratus näol otsa ja ütles 'Tuuuuure', tegi kalli, võttis mult käest kinni ja ütles 'tule, istu, räägime juttu'. Küsis siis mu suve kohta ja rääkis enda omast.
Oma pere on ikka kõige kallim, see on selge ja kodus oli ka niii hea olla, kõik on nii omane ja armas.
Pärast seda läksin Jõhvi tagasi ja kuna oli veel aega, enne, kui pidin emmele tööle järgi minema, siis helistasin Keithule.

Väike kohv, lõbus tuttav nägu ja (ainus) ilus vaade Jõhvile. Märkamatult oli aeg juba nii kaugele jõudnud, et pidin emmele järgi minema.

Võtsin siis emme peale, tõin ta Jõhvi ja siis läksime KOJUUUUU! Seda tunnet ei oska ma kirjeldada, kui maanteelt rohelusest ääristatud alleele keerasime ning auto vaikselt kodule lähemale ja lähemale veeres. Seest võttis veidi õõnsaks, nutt tuli kurku, kuid meel oli ülimalt hea.

Esimestena tulid mulle vastu meie poisid, ehk Freddy ja Potsu. Freddyl oli mind ilmselgelt äärmiselt hea meel näha.

Aga kodus ma väga kaua ei olnud, sest tegemist oli siiski reedega ja välja mitte minemine ei tulnud kõne allagi. Läksin siis linna Janne juurde, kus ta mind Kairiga juba ees ootas.

Peolt leidsin selle pisikese naerupalli ja veel palju vahvaid inimesi. Oli tore.

Järgmisel päeval oli Toilas muinastulede päev vms, enne mida läksime issiga venna perele külla, sest emme oli tööl.

Mängisime veits pisikese printsessiga ja sõitsime Toila.

 Käisime tupsuga rannas jalutamas, kuulasime muusikat, nautisime seltskonda ja ilusat paika.

Sest toila on ikka tõsiselt ilus.

Pühapäeval oli Kaevurite päev. Jõudsime täpselt Koit Toome esinemise ajaks. Pärast Koitu esines Smilers. Ma ei ole väga eesti pop-muusika fänn olnud, aga see kord nautisin seda täiega. Ju tegi kodust ära olek selle omamoodi armasalt äratuntavaks.

Esmaspäeva veetsin omaette kodus ja teisipäeval sõitsin lõpuks Tallinnasse. Kui ma algul arvasin, et igatsen Eesti juures kodukohta, siis Tallinnase jõudes sain aru, et hoopis see linn on koht, kuhu ma kuulun, sest kohe, kui linna sisse jõudsin tundsin end, kui omas elemendis. Kodus ootasid mind ees Jaanus ja Kärolin ning meiega liitus Martin. Tegin neile väikse õhtusöögi veiniga ning nautisin nende seltskonda.

Häbelikud Eesti noored. (mitte päriselt)

Õhtu lõpetasime filmiga ja läksime ära magama.

Õnneks jäi Martin ööseks ja tegi meile hommikul süüa.

Õhtul läksime Tsäroga Gätlynile külla. Jällenägemisrõõm. Väike vein, lobisemine ja naer.

Neljapäeval sain onuga kokku ja rõõmusõnumi. Sain tööle. Töö on hea ja alustan juba õigepea. Tore. (:

Helistasin siis Venkule ja küsisin, kas ta ei taha Jõhvi sõita, ta ütles, et vaatas just bussiaegu. Käisin siis kodus, võtsin oma asjad, siis võtsin Martini peale ja asusime Jõhvi poole teele.
Kõik sujus hästi kuni Haljala ristis hakkas kostuma selline väga veider heli, võtsin siis tee äärde ja autost välja tulles avastasin, et rehv on katki. Mis seal siis ikka, vahetame käbe ära ja sõidame kodu poole. Aga oh seda üllatust, keegi oli vargapoldi autost välja tõstnud ning rehvi ei saanud muud moodi vahetada, kui selle olemasolul. Aga ei olnudki midagi, lihtsalt ootasime kuni emme selle meile toob. Ainus probleem oli nälg. Aga mis seal ikka.

Kui emme kohale jõudis oli juba pime, aga nagu Martin ütles, rehvivahetus käis nagu vormeli autodel.
Ega siis polnud enam midagi, ainult sõitmise vaev.

Selle nädalavahetuse veetsin vanemate, Marili ja Maribeliga ja homme sõidan Tallinna tagasi. Esmaspäevast algab taas kool.

Ja nüüd ongi suvi läbi.

Kui peaksin selle ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks: võimas. Aga õnneks ma seda tegema ei pea, sest see ei seletaks lahti, kui imeline suvi mul tegelikult oli. Loodan, et olen suutnud siin blogis võimalikult hästi seda emotsiooni edasi anda, mis mind USA's oldud aja jooksul valdas, sest mälestused kipuvad tuhmuma, kirjutised jäävad. No vähemalt nii kauaks, kuni blogger eksisteerimast lakkab. (:
Olen kõige kogetu eest tohutult tänulik, sest ma ei oleks osanud midagi sellist üldse oodata. Nii palju positiivseid emotsioone ja sündmusi. Kuhjades nalja ja naeru. Ilusaid sõnu, hetki ja inimesi, jätan need alatiseks endale ja meenutan suure tänutunde ja naeratusega.
Nende kolme kuuga olen õppinud enda kohta rohkem, kui eelneva elu jooksul kokku, sest nii kaugelt oma elu vaadates saab palju asju selgeks. Nüüd tean, mis mind õnnelikuks teeb ja mis mitte, mida ma elult ootan ja mida ainult harjumusest tegin, mis on tähtis ja mis ei oma mitte vähimatki tähtsust, kuid mingil veidral põhjusel elus nii suurt rolli mängis. Kõige rohkem õppisin, et elu tuleb elada ja seda nautida- Lihtsalt olles ei koge midagi märkimisväärset ja mina olin sellest lihtsalt eksisteerimisest tüdinud.

See suvi oli üks ilusamaid, huvitavamaid ja seiklusterohkamaid aegu mu elus ning hakkan kõike, mis sinna jäi kindlasti väga igatsema, aga samas on see mulle andnud palju motivatsiooni edasiseks. Seega, ootan suuuure huviga, mis elul mulle varuks on. Olen valmis.

Aitäh teile, kes on mulle ikka kaasa elanud ja mu imelist seiklust minuga jagasid.

Kallid-paid.

Alati teie Tuure.