Mu imelise suve lõpu algus.

Istun mina praegu Londoni lennujaamas, ootan (veel umbes 5 tundi) lendu Helsingisse, et lõpuks koju jõuda ja ema-isa üllatada.

Siia jõudmine ei olnud lihtne, aga lõpuks olen kohal. Muidu oleks pidanud praegu juba enam-vähem Eestis olema, aga sain suure üllatuse osaliseks, kui Fargost Chicagosse sõitev rong jäi 4 tundi hiljaks, mistõttu jäin oma õigest lennust maha ja pidin uue pileti ostma. Odav lõbu see ei olnud, aga nüüd saan vähemalt koju, mida ma ei jõua praegu ära oodata, elevus on laes.

Nimelt Eestis teavad kaks inimest, et ma varem koju lähen, Janne, sest ta tuleb mulle järgi ja mu uus korterikaaslane Kärolin. Soomes teavad Ardi ja tädi, Klaarika juurde lähen täna ööseks, kuna lennuk jõuab nii hilja Helsingisse, et laevale enam ei jõua. Ootan põnevusega ja kirjutan kindlasti, kuidas üllatus läks.

Nüüd aga viimastest päevadest USA’s, mis olid ikka täiega imelised. Olen õnnelik, et sain sellise suve osaliseks, aga samas oli nii kurb kõigi südamesse pesa teinud inimestega hüvasti jätta.

Niisiis. Laupäev.

Laupäeval oli mu viimane väljaskäik USA’s. Läksime Davidi ja Justiniga algul ühte college baari, kuhu Justin ei saanud sisse, sest ta dokument oli suuresti deformeerunud ja sealt ei saanud üldse aru, kellega tegu, läksime siis teisse kohta, Justin küll algul puikles vastu, kuid saime ta siiski nõusse. Siis läksime sellesse baari, kus me ka siis käisime, kui esimest korda Davidi kambaga väljas käisin, biljardibaar live bändiga. Bänd oli väga äge. Kahe mehe bänd, üks mängis trumme ja laulis ja teine mängis kitarri ja laulis. Ma ei oska väga hästi kirjeldada, mis muusikastiili nad viljelesid, aga see oli hea. Mõne aja pärast ühines meiega ka Brandon ja keegi noormees, kelle nime ma ei mäleta, aga ta oli Lauri Urbalu nägu. Olen siin väga palju teisikuid kohanud. Ennast pole kohanud ja keegi pole öelnud ka, et ma neile kedagi meenutan. Special värk :D

Aga jah, olime siis seal baaris ja nautisin mõnusat seltskonda, kui üks hetk öeldi, et olge nüüd kenad ja minge ära, hakkame sulgema. Aga kuna pärast väljas käimist on alati kõigil kõhud tühjad, siis läksime neljakesi Frying Pan’i sööma, see on see koht, kus ma esimene kuu igal hommikul söömas käisin, ainult, et seekord ei söönud ma seda sama hashbrowni muna ja vorstikestega. Seal sai väga palju nalja muideks. Aah, et mis söömise ajal ikka nii põev olla saab? Poisid rääkisid igasugustes erinevates aktsentides, mis neil ka kuradi hästi välja tulevad. (mina ei oska muidugi üldse, mulle piisab enda omastki.) Aga nad tegid india, briti ja lõuna osariikide aktsenti superhästi. Siiani võtab muigama, kui kujutan ette kahte täiesti valget poissi eriti usutavalt india aktsendiga rääkimas. Oh, ma hakkan neid hulle igatsema. Aga samas olen nii põnevil, et mu oma hullud mind ees ootavad.

Pühapäeva hommikul läksin perega kirikusse, järsku hakkas jube kiire, sest Sherry ja Greg unustasid mulle öelda, et 10 asemel peame minema hakkama juba 9, sest oli nende kord kohvi teha ja sõõrikud viia.

Kirikus oli jällegi täitsa tore, sai jälle kõvasti laulda ja laterdada. Ütlesin ka Sherry ja Gregi sõpradele head aega.

Kirikus kuulsin ühte hästi armast lugu ühest noorest abielupaarist. Naine on Malaisiast ja mees kohalik. Naisel oli millegi pärast kindel plaan oma esimese peigmehega abielluda, aga kuna asjad ei läinud plaanipäraselt, siis ta hakkas kurbuses oma tulevasele mehele kirju kirjutama, ühel hetkel otsustas, et hakkab kirju inglise keeles kirjutama ja kui ta siis üks kord USAsse tuli, siis kohtaski oma tulevast meest ja kui nad abiellusid, siis naine andis talle paki kirju. Nii armas, kas pole.

Pühapäeva õhtul pidime perega viimase ühise õhtusöögi tegema ning, kui pärast kirikut koju läksime, siis oli selleni veel tükk maad aega, sest Sherry pidi ühele baby showerile minema, mõtlesin siis, et teen väikse uinaku ja saatsin Sherryle sõnumi, et ta helistaks, kui koju jõuab, aga siis ärkasin ma üles 16:33 vms, õhtusöök pidi 16:30 algama, kargasin siis ehmatusest püsti, lõikusin kähku arbuusi lahti ja tormasin naabrite juurde, et kuidas ma nii, minu auks tehakse õhtusöök ja ma ise ei aita üldse. Aga kui sinna jõudsin, siis Greg pani alles grilli tööle ja ega mul ei olnudki midagi teha seal, ta oli kartulid lõikunud ja fooliumisse pannud ja liha tuli lihtsalt grillida. Natukese aja pärast jõudis ka Sherry koju ja istusime lauda. Sherry, Greg, Layne, tüdrukud ja mina. Tore oli jälle kõik koos olla ja nalja visata.

 Ja sain hästi nunnu kingituse ka.

 Greg üritas söe kuumenemist kiirendada. (:

 USA emme-issi.

 Sherry kingitus mulle, kaks imearmast kleiti.

Pärast õhtusööki läksin koju, kus Dianne ja Henry mind jäätisega ees ootasid, et ka nendega saaks ilusti hüvasti jätta. Sõime siis jäätist ja rääkisime juttu, ühtlasti oli ka meeldiv kuulata, et neil oli hea meel, et ma seal olin. Dianne on selline väga emme ka, vajab kedagi, kelle eest hoolt kanda, mis oli mulle omakorda väga hea, sest täitsa mõnus oli nende pereliige olla. Siis oli aga aeg juba päris hiline ja mul oli aeg pakkima hakata.

 USA vanaema-vanaisa

Panin siis muusika mängima ja hakkasin pakkima. Hästi bitter-sweet. Nii elevil, et saan varsti koju, aga samas kurb, et juba on aeg lahkuda. Aga siis jälle, nii palju ilusaid asju oli, millele mõelda ja mida naeratus näol meenutada. Asjad pakitud läksin suure ootusärevusega magama. 

 Hästi pisikese segaduse tekitasin.

Esmaspäeva tegin sellise asjaajamise päeva. No mis asjaajamise. Enamasti otsisin teile igasugu pudi-padi.

Alustasin päeva Margitit külastades. Nad olid mulle laua katnud ja kingituse ostnud ja puha. Nii armas. Jutud aetud, pildid tehtud oli mul aeg edasi liikuda, nii palju oli veel teha.

 Margit, mina ja Mare - Minu suve päästjad.

 Sass, mees, kes 50'el aastatel USAsse läks.

Seejärel läksin kingitusi otsima. Loodan, et te väga pettunud ei ole, minu jaoks oli iga ost teie nägu. (:

Asjad aetud läksin Davidi juurde, sest ta sai päeva vabaks ja oli nõus muga kaasa, üllatus-üllatus, tatoveeringut tegema tulema. Emme-issi annavad mulle selle eest kindlasti kere peale, aga mul oli selline plaan juba suve alguses ja pealegi David ütles, et kui mul tatoveeringut ei ole, siis ta ei suhtle minuga. (ma tean, et ta tõlgib selle ära) Ei tegelikult. Ma olen nii rahul. Wiii! Järgmiseks teen varuka.

Kui esimest korda, salongi läksime, siis Paul ütles, et tulge pool 4 tagasi (oli vist), see tähendas, et meil oli paar tundi aega. Alguses läksime campusesse, meil selliseid asju ei ole ju, täitsa põnev oli, kujutan ette, et USA college elu on ka päris äge. Kuna mu kingad hõõrusid, siis läksime minu juurde, vahetasin millessegi mugavamasse ja oligi juba aeg salongi tagasi minna. Ta näitas, mulle fonti, ja suurust ja proovis paberit jalale, et kuidas mulle meeldib, muidugi mulle meeldis, sest see oli täpselt see font, milles ma olin ise seda ette kujutanud. Natuke ootamist ja paberimajandust ja oligi aeg käes. Istusin siis toolile ja vaikselt tuli pabin sisse, oli küll päris valus, aga elevus oli ilmselt nii suur, et praegu järele mõeldes ei tundugi nii hull. Pealegi oli David ka seal, kellega huumorit tehes ei keskendunud nii väga valule. Tattoo valmis pani ta sellele kile peale ja käskis seda 24 tundi peal hoida ja oligi olemas. 

 Pärast seda läksime sushit sööma ja pärast seda võtsime mu ratta peale ja viisime Janile ja Waltile ära. Siis viisin Davidi koju ja läksin oma koju. Olin otsustanud, et jätan nendega hüvasti ja lasen Davidil ennast rongile viia, sest esiteks ei tahtnud ma pisarates lahkuda ja teiseks oleks ma pidanud siis kella kaheni üksi olema. Nii tundus kõige parem ja oligi. Jätsin siis oma kahe perega hüvasti. Dianne ja Henry tõid muidugi pisarad välja. Siis läksin Sherry ja Gregi juurde, kuni David mulle järgi tuli. Seal muutusid pisarad naeruks ja tulin ära punaste silmade, naeratuse ja nende kodu võtmega. Nad ütlesin, et selle endale jätaksin, et see on alati koht, kuhu minna võin. Nii armas.

Võtsin siis sissesõiduteelt oma suure kohvri, andsin Davidile ja vahetasin ühe väga imelise perega kallistusi.

Pärast seda ei olnud enam niivõrd kurb, kui hea meel, et olin kogunud nii palju ilusaid kustumatuid mälestusi, mida endaga alati kaasas kannan.

Järgmised tunnid möödusid kiiresti, rääkisime Justiniga juttu ja olime niisama ja juba oligi aeg rongile minna. Nii suur aitäh Davidile, et ta kogu selle aja minuga oli, sest oh seda üllatust, kui rongijaama jõudsime avastasime, et rongi varajasem võimalik väljumisaeg on alle 4:45 vms. Mees rongijaamast ütles, et enne poolt 5 pole mõtet tagasi tulla. Läksime siis tagasi Davidi juurde ja saime aru, et seis on päris jama, sest mul oli rongi algse plaani järgi Chicagosse jõudes ainult 3 tundi lennuni. Aga teha polnud suurt midagi, sest lennukiga sinna minna oleks liiga kallis olnud, buss oleks liiga kaua aega võtnud ja ega muud võimalust ei olnudki, kui pileti vahetamine. Ootasin sellega veidi, sest ei teadnud, mis kell rong siis lõpuks Chicagosse jõuab. Lõpuks jõudis rong alles 6 Fargosse, st 4 tundi hiljem ja kadus igasugune võimalus, et ma õigeks ajaks lennukile jõuan. Rongis sain teada, et see jõuab kohale alles 8 ja mu lennuk läks 7.10. Helistasin siis lennufirmasse ja pidin pileti vahetama, sain õnneks pileti samal õhtul 9:45, muidu oleks pidanud järgmise õhtuni ootama. Aga mulle öeldi, et pean kaks tundi varem kohal olema ja rong jõudis Chicagosse alles 8 läbi, rääkisin loo reisisaatjale ja ta lasi mu eelisjärjekorras välja, andis juhised taksodeni ja ütles ‘run, dear!’ Nii ma ka tegin, oma suure kohvriga mööda rongiplatformi nii, et hing kinni. Üritasin taksojuhile hingetuna seletada, kuhu vaja, ta sai aru ainult, et mul on kiire, viskas kohvri kähku autosse ja hüppas ise rooli. End veidi kogudes ütlesin, et pean lennukile jõudma ja aega lennuni oli sel hetkel poolteist tundi. Sõit lennujaama võttis minu andmete kohaselt pool tundi. Lootsin nii väga, et jõuan sellele lennule, kuigi olin juba lennufirma poolt seatud ajaks hilinenud. Pomisesin närviliselt omaette please-please-please ja indiast pärit taksojuht kihutas nagu tõeline ralliäss mööda Chicago tänavaid, et üks räsitud Eesti tüdruk lennukile jõuaks. Jõudsime siis umbes-täpselt tund enne lendu kohale, tänasin taksojuhti ja astusin kiirel sammul check-in’i poole. Lahked inimesed juhatasid mind kiiremat teed pidi õigetesse kohtadesse ja liikusin nii ilma peatuseta otse lennukisse. See oli suuuuur kergendus. Tegin veel viimased kõned ja tänasin kõiki ja oligi aeg õhku tõusta, et Ameerika tolm jalgadelt pühkida ja kodu poole teele asuda.

Nüüd olen siis Londonis ja ootan järgmist lendu, milleni on jäänud 4 tundi. Soomest võtab mind peale tädi ja hommikul sõidan laevaga üle lahe, kust võtab mind peale Janne ja seejärel tuleb rodu inimeste üllatamist. Esimesena muidugi emme, ei jõua ära oodata, et nende ilmeid näeks.