Tuure jutunurk jälle siinpool.
Ma ei teagi, kust otsast alustada, I mean, ma ei saaks väga palju rohkem rahul olla elu, asjade käigu ja inimestega enda ümber. Kõik on lihtsalt awesome.
Alustan siis kronoloogilises järjekorras.
Tööl on terve nädal äge olnud, lihtsalt teen, mis mult palutakse, kuulan muusikat ja saan kiita. Lisaks veel kogu see nali ja naer, mis seal käib. Mulle meeldib väga. Jeff läks nädalaks Kanadasse puhkusele, nii, et ma ei tea, mis järgmisel nädalal saama hakkab, aga usun ja loodan, et kõik on ikka sama hea.
Paar päeva tagasi sain mina tuttavaks ühe noormehega, kes tahab/plaanib järgmisel sügisel Eestisse antropoloogiat õppima tulla, David. Hetkest, kui kohvikus kohtusime ei ole kordagi ühtegi naeru ega jutupausi olnud, mis on väga meeldiv. Mõnus on tutvuda inimestega, kes on sama äge, kui teie, mu kallid sõbrad. Reedel käisime ühes lounges, mis oli katusel, hästi põnev, nii koht iseenesest, muusika kui ka vestlus. David on muidu Oregonist pärit ja kolis siia, et siin ülikoolis käia. Mul on hea meel, et ta seda tegi, sest mul on nüüd jälle üks sõber, kellega midagi ette võtta ja ta ütles, et tal on missioon minu ülejäänud aeg siin hästi põnevaks teha, tõotab head. Wiii!
Eile käisime ka väljas. Alguses olime ühes kohas nimega HoDo. Jõime mingit cucumber ufhlasuhflh jooki ja kus see oli alles jook, maitses imehästi ja niitis ka päris hästi. :D Siis umbes tunni pärast tulid Davidi sõbrad, üks tüdruk ja kaks poissi. Tore oli jälle uusi inimesi kohata ja põnevaid lugusid kuulata. See tüdruk käis just kusagil tripil ja rääkis (jube kiiresti, emotsiooniga ja žestikuleerides), et bussis istus ta kõrval keegi psycho, kes oli teel oma vanemate juurde ja Chelsea oli suht kindel, et ta oli teel massimõrva sooritama. Creepy stuff.
Üks noormeestest oli Rootsis vahetusõpilane ja oli käinud Lätis. Rootsis meeldis talle väga, aga Riiast ei olnud väga vaimustuses, ütlesin, et ta oleks pidanud Tallinna kasuks otsustama. Ise olen siin suureks Tallinna fänniks saanud.
Pärast paari jooki läksime piljardit mängima ja seejärel Davidi juurde, kus toimus võistlus 'kes suudab rohkem pitsat mööda maja laiali saada', kuulasime muusikat ja vaatasime Burning Love'i, kui keegi pole seda veel vaadanud, siis soovitan kindlasti, see on jubenaljakas. Siis kolme ajal umbes hüppasin ratta selga ja tulin koju. Hästi tore oli. No ikka väga tore. Õnnelaps.
Tänase päeva veetsin Alysaga. Alysa on Dianne ja Henry lapselaps, imearmas pisike tüdruk, kes on üli rõõmsameelne ja jutukas. Käisime ratastega sõitmas, joonistasime kriidiga garaaži esisele betoonile ja maja taha, üritasin teda teed jooma saada, mida ta ei teinud, tegi mulle soengut ja õhtu lõpus vaatasime so you think you can dance.
Vot nii on mul lood siin Amerikamaal.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks ka järgmine nädal ei peaks vähemalt sama hea või veel paremgi tulema.
Ootan igal juhul põnevusega, kuidas mu seiklus jätkub ja hoian teidki kursis.
Kallid paid.
Inimestele ei mahu pähe, et mul ei ole middle name, nii, et nüüdsest
Teie Tuure Tesla Türkson. :D
No comments:
Post a Comment