Naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu. (:

Tereee!

Siin on see asjadekäik nii kiire, et ise ka ei usu.

Alles ma töötasin Juanos ja nüüd töötan juba Lasertekis.
Ise olen ülirahul. Neljapäeval oli mul Juanost vaba päev ja kirjutasin kirju, kui keegi toa uksele koputas, see oli peretütar, Layne, küsis mult, et kuule Tuure, kas sa mu issi firmas tahaksid töötada? Mul oli hetkeks brain freeze ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Küsisin tõsiselt? Ta ütles jaa, helista mu issile. Helistasin siis Gregile ja ta ütles, et on juba paar nädalat proovinud mulle enda firmas tööd leida, sest talle ei meeldi mu ülemus Juan ja sealne töökorraldus, niisiis leidiski mulle tööd. Reedest juba läksin sinna tööle. Kollektiiv koosneb ainult meestest, kes kogu aeg üksteist norivad ja nalja saab nii palju. Mina olen laos, kus kuulan terve päeva oma muusikat, ei ole mingit töövormi ega mitte mingisugust pinget. Tööpäev on 9 tundi, nädalavahetused on vabad ja tasu on väga hea, sinna ja koju saan Gregiga. Elu on täiesti muretu. Mulle meeldib. Esimest korda kahe kuu jooksul ei ole mingit pinget, teen, mis pean ja kellelgi ei ole minuga mingeid probleeme.

 Paremal on algprodukt ja vasakul lõppprodukt. Vahetan ära korgid ja panen uue sildi peale.

Keskel pakendis on valmisprodukt. Panen kolmest tükist kokku ühe, teen ümber kilepaki ja valmis ta ongi.

On veel asju, mida päeva jooksul teen, aga ei hakanud kõigest pilti tegema :D
Mind võeti tööle kahele mehele abiks, sest laoülemal ei ole aega sellega tegeleda ja see mees, kes nendega peaks tegelema on nii aeglane, et keegi ei jõua ta järgi oodata.

See mees/poiss, kes on laoülem, on ülitore, meil on samasugune muusikamaitse ka, siis laulab kõva häälega lauludele kaasa kogu aeg ja mängib mulle oma muusikat, mida ma väga kuulnud ei ole, aga mis on siiski väga hea.

Ma ei oleks osanud midagi paremat tahta ei töö ega pere suhtes, ausõna. (:
Ma olen nii tänulik ikka sellele perele, no te ei kujuta ette, kui imelised nad on. Võtta enda juurde elama 3 tüdrukut, kellest nad eelnevalt midagi ei teadnud, meilt mitte midagi selle eest küsida ja veel kõik meie heaks teha. Ma olen õnnega koos, ma ütlen. No nii tänulik. Aitäh!

Vähim, mis ma teha sain, et oma tänu üles näidata, tegin neile kooki ja ütlesin aitäh ja kui õnnelik ma olen, no võib-olla 10 korda. Aga nad peavad ju teadma, kui tänulik ma olen. :D

Esmaspäeval lähen jälle Lasertek'i tööle ja ülimalt hea meelega.




Eile oli Elleni ärasaatmispidu John Alexanderis (see on üks Juan'i baaridest). Kohtasin jälle hästi palju uusi ja ägedaid inimesi ning õhtu oli kokkuvõttes veel ägedam. Õhtu alguse veetsin Zack'i ja ta sõbra Andrew'ga, nad on mõlemad muusikud ja hästi põnev oli nende lugusid erinevatest kontsertitest ja läbielamistest kuulata.

Zack (vasakul) ja Andrew.

Isegi tegin seni kestnud karsklusele väikse vahelduse.

Andrew ja Zack ostsid meile sellise joogi, mille nimi on akvaarium ja sisaldab õige palju alkoholi.

Siis jõudis aeg nii kaugele, et liikusime kuuekesi edasi linna, Zack ja Andrew läksid oma teed ja meie oma.
Alustasime Old Broadway'st, kus poisid pidid mulle näitama, kuidas neil õlut tellitakse.

Paremalt: Paul, Ellen, Nathan, Eddie. Maitsesin ise ka õlut, kuid jäin oma kokteili juurde.

Kui nad õlu joodud said, siis liikusime edasi järgmisesse baari, kus Elleni teised sõbrad meid juba ees ootasid.
Tundub, et naljaka aktsendiga Euroopa tüdruk on siin haruldane nähtus ja rääkisin ka seal paljude erinevate ja huvitavate inimestega. Eestit tutvustades alustan ikka alati Soomest ja Rootsist, sest inimesed ei tea meie pisikesest maast suurt midagi.

Kui aeg jõudis nii kaugele, et Elleni sõbrad hakkasid ära minema ja ta oli kõik ära kallistanud, siis läksime mõneks ajaks Elleni juurde ja sealt läksin lõpuks taksoga koju.

Mul oli väga tore õhtu ja üldse on mul siin kogu aeg väga äge.

Inimesed mu ümber on ilusad ja head ja püüan isegi kõiges endast parima anda.

PS! Mulle meeldivad kompleksivabad inimesed. Olen avastanud ka, et ükskõik kes, on kohe palju atraktiivsem, kui ta on enesekindel. Te kõik olete ilusad ja teis on midagi meeldimisväärset, ärge laske kunagi kellelgi vastupidist väita!



Kuulsin, et teil on ilmad väga soojaks läinud, mul on hea meel. Nautige!

Selline seis mul siin siis.
Olen äärmiselt rahul.

Loodan, et ka teie olete oma eluga rahul. See on ikka nii ilus.

Olge siis jätkuvalt tublid ja kirjutage ikka mulle, kuidas teil läheb, olen ka teie suvest väga huvitatud.

Kallid-paid.
Teie Tuure.

'Get out of your comfort zone, that's where all the magic happens!' 

This one's for you and me living out our dreams!

Tsauu! (:

Eile õhtul oli meil siin suurem äike. Ma polnud kunagi midagi sellist näinud. Ei müristanud põhimõtteliselt üldse, aga taevas välkus vahet pidamata, selline hullem valguseshow oli ja vihma sadas.

Näitaks teile videot, aga see koosneb suuremas osas minu ja Kadri vaidlusest, et ma ei julge üksi koju minna (teisele poole maja) ja Kadri ei saa mind saata, sest ta ei julge üksi tagasi tulla. Lõpuks jäi vihm peaaegu järgi ja jooksin koju :D

Täna ajasin natuke Southwesterni paberimajandust, käisime Dianne ja Laynega söömas, kui koju tulin kirjutasin jälle paar kirja ja saatsin teele. Loodan, et need kohale ka jõuavad, sest aadressid leiutasin koostöös google mapsiga, korteri numbri mõtlesin loogika abil, aga kuna see pole mu tugevaim külg, siis. Fingers crossed.

Kirjad kirjutatud, läksin rattaga sõitma, hästi ilus ilm oli ja sõit oli väga nautimisväärne, vahepeal istusin ühele poolele jõele ulatuvale sillale maha ja lihtsalt mõtlesin omi mõtteid nautisin vaadet ja see oli ka hästi ilus.
Kui koju jõudsin, siis oli mingi paanika, et Kadri otsib mind taga, et midagi on lahti. Helistasin oma telefonile, sest see oli Kadri käes täna, aga keegi ei vastanud. Dianne rääkis, et Kadri sõitis minema kusagile. Tegelikult ei olnud paanikaks üldse põhjust, Kadri oli ilusti oma kodus ja ootas, et Greg end valmis sätiks ja saaksime Kadrile autot vaatama/ostma minna. Seda ka tegime.

Sõitsime kohale, tegime proovisõidu, Greg vaatas auto üle, me tegime ka väga tarka nägu ja Kadri ostis endale tulipunase naisteka. (:

See oli auto eelmine omanik.

Kadri oli ilmselgelt ülirahul.

Pikemalt tähistada ei saanud, sest homme on tööpäev, aga ehk saame pühapäeval kõik koos midagi teha.

Minul läheb endiselt kõik hästi, kruiisin ikka siin Fargo vahel ringi, näen ikka igasugu uusi ja huvitavaid asju ning töökaaslased on endiselt toredad. Laupäeval on Elleni ärasaatmine, sest ta läheb Lõuna-Koreasse inglise keelt õpetama, loodan, et Juan ei otsusta mind siis tööle panna. (:
Ellen käis kusjuures kuu aega tagasi Eestis(Lätis-Leedus) ekskursioonil, kas pole uskumatu.

Vot niimoodi.

Oih, on aeg magama minna.

Olge tublid ja nautige tulevat nädalavahetust.

Teie Tuure.

Perele. (:

Tsauki, emme-issi ja noored!

Tahtsin teile näidata host family kassi. Kas tuleb tuttav ette?

No onju täpselt nagu meie kass (: (Samas võib-olla olen lihtsalt koduigatsusest lolliks läinud.)

Täna on mul siis vaba õhtu ja homme on vaba hommik. Tegin mõlemale perele süüa, kaks kartulivormi - päris hea tuli. Saladuskatte all võin öelda, et mul endal isutas selle järgi ja tahtsin midagi kodust, muidu olen suht kas ainult puuvilju või siis mingit jama söönud, sest ma ei oska siit poest midagi osta, asjad on teistsuguse maitsega. Isetehtud toit oli hea vaheldus.

Muidu Dianne kinkis mulle huulebalsami. Väga naljakas ikka.

Huulepulga nimi on kanakaka. Üleval nurgas on kirjas:'Vanaisa ütleb, kui sul on huuled kuivad pane neile kanakakat, siis sa ei laku neid.' Sulgudes on kirjas ei sisalda kakat. Loodan, et on tõsi, olen seda ohtralt huultele määrinud. (:

Muidu läheb mul endiselt hästi, käin iga päev tööl ja aeg lendab kiiresti.

Ja siis veel seda, et hästi kallid olete ja igatsen väga palju!

Aitäh, et nii head olete (st maailma kõige paremad muidugi)!
Kallid-paid

Teie laps Ameerikamaal.

 Tervitame vandiga Türksoneid, suuri ja pisikest!
(PS! Kurvad uudised, olen ikka sama totakas, aga mul on hea meel, et meie peres see tingimusteta armastuse poliitika kehtib. Onju?!)

Just let it go and you'll be fine. (:

Tsauki kallid! (:

See on nii pikk nädal olnud, et ei ole jõudnud vahepeal üldse kirjutada. Tegelikult kirjutasin alles teisipäeval, aga tundub nagu oleks kümme päeva vahel olnud. Nii palju sündmusi.

Kolmapäeval oli mul vaba päev, kui aus olla, siis ma väga täpselt ei mäletagi, mis selle päevaga peale hakkasin. Kirjutasin paar kirja sõpradele, nii, et kui keegi teist kunagi järgmisel nädalal kirja saab, siis teadke, et mõtlesin oma vabal päeval teile. Õhtupoole käisime Dianne ja ta lapselapsega siin samas maja taga jalutamas. Meil on siin jumala ulme loodus. Maja taga on tiik, kus ujuvad pardid ja kilpkonnad. Seal samas jalutavad hirved ja kalkunid ning jänesed ja oravad on siin linnas igapäevane nähe. Alguses oli see mulle väga harjumatu, nüüd juba nii harjunud, et ei pane tähelegi. Lihtsalt jooksevadki mööda linna ringi. Nunnud pisikesed sellised. Vahva.

Kilpkonnasid üleni ei näinud, ainult päid, aga ilus oli ikkagi.

Vahepeal panime Henryga siin ühe 750 tükilise pusle kokku.:D

Neljapäeval töötasin õhtul 5:30. Päeva veetsin Dianne, Layne ja Alysaga. Viisime ühe Dianne lastelastest tööle, meisterdasime käevõrusid, käisime söömas. Võtsime kõik burgeri eined, no te ei kujuta ette, kui suured need siin on. Isegi täismehele on see vist liig.

Eile töötasin jälle õhtut, hommikul läksime Dianne poja farmi, tal on seal hobused ja igasugu loomad. Tütred tegelevad ratsutamisega. Uskumatu mõelda, et nende maja veeti sinna alles hiljuti, enne seda elasid nad terve perega vagunelamus, mille magamistuppa ei mahtunud isegi voodi ära. Siin on selline asi, et igal kevadel ujutab jõgi nii palju üle kallaste, et paljud majad veetakse oma kohtadelt minema, muidu saaks need sellise veekahjustuse, et võib maha kanda. Kenny (Dianne poeg) ostis ühe sellise oma perele. Maja on ka ilus, aga see koht, kus nad elavad on nii mõnus, selline ehtne maakoht.

 Pärast Kenny juures käimist läksime Street Fairile, mis kulges mööda seda tänavat, kus mu töögi asub, mööda Broadway'd. See oli umbes kilomeeter pisikesi telgikesi, kus müüdi igasugu erinevaid asju jäätisest majatarveteni.
Leidsin ka osadele teist sealt midagi, loodan, et teile meeldib.
Endale ostsin jäätise, sest jube palav oli ja sellist jäätist ei olnud ma enne näinud, see koosnes sellistest pisikestest värvilistest pallikestest, aga maitses nagu päris jäätis. (täiega huvitav teile lugeda muidugi, aga minu jaoks oli põnev.)

5:30 läksin tööle. Seltskond oli maru hea ja tuju oli tööpäeva lõpuks nii üleval, et Ellen ja Cody kutsusid mind välja. Pikemalt mõtlemata käisin kodus, vahetasin riided ja tulin tagasi Broadway'le. Välja minemise plaan oli mul juba nagunii pikemat aega olnud, polnud lihtsalt kellegagi minna. 10st umbes olin linnas ja kella 2ni käisime umbes 5 baari läbi. Linn iseenesest on küll väike, aga Broadway on baare täis. Kohtasin nii palju ägedaid inimesi ja nalja sai ka väga palju. Accent on põhi jututeema muidugi. Eile said päris paljud inimesed meie väiksest Eestist teada (:D iseasi, kui paljud neist seda ka täna mäletasid). Oii.. mul on ikka nii hea meel, et lõpuks välja sain. Nii tore oli.

Väike pildiseeria eilsest.

Linnas on inimesi nii vähe, baare on palju ja kõik baarid, kus mina käisin olid sama täis.

Ellen ja tema sõber Herardo Costa Ricast. (Eile kohtasin rohkem geisid, kui oma elu jooksul kokku.)

Väga udused Ellen ja Cody.

Käskisid mul biisoni selga ronida ja pilti teha, see ei olnud nii kerge, kui arvata võiks, loobusin.

Autosid ja rattaid Juano tagant võtma minnes mõtlesime, et katsume, äkki on uks lahti. Nali naljaks, OLIGI! Käisime sees korra ja siis koju.

Hommikul oli kõik korras, aga Ellen ja Cody said Juan'i käest ikka päris palju pragada, nii naljaga pooleks. Mina olin eile autoga ja jäin sellest välja. (:

Täna töötasin hommikul 10st õhtul 9ni. Tegelikult pidin töötama 10-2 ja 6-8.30, aga Juan otsustas, et sellest jääb väheks ja pani mind vahepeal hoopis õue smoothiesid müüma. Ta on ikka üks isemoodi mees.

Pärast tööd jalutasin koju, tundsin, et pea vajab veidi puhkust.

Homme töötan ka terve päeva, vahepeal saan 2-3ks tunniks koju, oleneb, kui kiire lõunal on ja õhtul töötan sulgemiseni. Sellepärast kirjutasin ka täna, homme jõuan nii hilja koju ja kes teab, mis järgmine nädal toob. Mina igal juhul ei tea, sest graafiku saan alles homme.

Teate, ma olen oma valikutega nii rahul, kõik on väga hästi. Kui ka vahel kipub koduigatsus peale tulema (sest te olete nii ägedad), siis tean, et te olete mind seal ootamas.

Olge tublid ja nautige ümbritsevat. It's the little things! (:

Kallid-paid.

Alati Teie Tuure

Oli see vast päev.

Tsauki, kullakesed! (:

Täna töötasin 10-3, st avamisest kuni rush hour'i lõpuni. Alguses nagu avamise ajal ikka, pannakse kõik asjad valmis, kontrollitakse kõik varud üle jnejne.
Esimene klient tuli juba enne seda sisse, kui olime jõudnud Closed sildi Open vastu vahetada ja pärast seda hakkas neid tulema vahet pidamata. Olime täiesti packed ja töötasime kahekesi. Mina olin enne seda võtnud laupäeval ainult ühe laua ja täna pandi mind nii pulti, et terve saal oli täis ja pooled olid minu kliendid. Vot see oli alles tamp. Mõtlemiseks väga aega ei jätkunud, lihtsalt jooksin pea laiali otsas ja korrutasin endamisi, mis järgmiseks tegema pean. Vahepeal tuli muidugi Juan sinna ja ega ta üldse kaasa ei aidanud, kommenteeris kogu aeg ja käskis tempot juurde panna ja karjus, kas midagi kurja või good job. :D Tempo oli niigi 3 korda suurem, kui oodata oleks osanud. ~10 lauda teisel päeval rush hour'i ajal. Eelmisel aastal oli mul steffis max 5 lauda ja siis läks juba vahepeal päris hulluks. Päris ulme. Kui inimesed lõpuks ära läksid, siis ütles Zack ka, et tal pole terve seal töötamise aja jooksul nii hullu tampi olnud. Vot see oli väärt kogemus.

3st sain koju ja pea sumises otsas. Läksime Sherryga otse jõusaali. Mul on nii hea meel, et seda tegime, sain pea selgeks ja tööpinged välja sportida ja muidu oli ka tore. Avastasin mingid sellised lihased, mille olemasolust mul aimugi ei olnud. Siin õpib ikka nii palju, ma ütlen.

Koju tulles grillis Henry mulle burgereid, nii vahva temast. Nad on üldse nii ägedad, lahked ja hoolivad. Sellel ajal, kui olin tööl jõudsid nad mu tuppa uue sildi panna, neid on siin juba kolm. Viimane, ehk siis tänane, oli kuidagi eriti armas.

Muide, siin oli täna 35 kraadi, iga päev on umbes sarnane temperatuur. Igal pool ruumides on jahe, nii, et mul ei ole selle kuumuse vastu midagi, vähemalt päike paistab. (:


Vot nii on lood.

Olge tublid!
Teie Tuure

I don't want to be anything other than me!

Tere jälle kõik mu armsad blogi lugejad!

Mul läheb jätkuvalt väga hästi ja ei ole millegi üle kurta.

 Eile pidin tööle minema alles 5.30 õhtul, seega otsustasin, et kuna see oli sisuliselt nädala esimene vaba hommik, siis oli see suurepärane võimalus Margitile külla minna. Seda ma ka tegin, veetsin seal umbes 4 tundi kvaliteetaega eesti keelse vestlusega, aga siis hakkas aeg peale pressima ja oli aeg koju minna, et tööle minekuks valmistuda. Margiti juures on alati hästi tore, jutt ei saa kunagi otsa ja teemasid, mille üle arutada leiame ka iga kord kümneid.

Jõudsin siis koju, panin tööriided selga ja läksin tööle.

Eile oli see päev, kus Juan otsustas mulle testi teha, küsis igasugu asju salatite dressingute, fajitade põhja valiku kohta ja mida pakkuda gluteeni talumatuse käes vaevlevatele inimestele. Läbisin testi edukalt. Jess!
Võin saladuskatte all öelda, et nad mõtlesid eile uut margarita retsepti väja ja ta oli pehmelt öeldes meeldivalt vindine. Minu sügav tänuavaldus alkoholile!
Pärast testi läbimist sain oma esimese laua. Vot see oli excitment, süda tegi tempot ja käed värisesid, justkui poleks varem kordagi laudu teenindanud, aga kui laua juurde jõudsin, siis olin nagu kala vees (mitte, et ma ikka veel väga palju neist toitudest jagaks. Shhh! ärge Juanile öelge.) Mu esimesteks klientideks oli abielupaar, kellele see oli esimene külastuskäik Juanosse, õnneks, ja nad olid sama närvilised, kui mina, sest ka nemad ei teadnud mehhiko toidust väga palju ja olid rohkem mures, et nemad võhikuna ei tunduks. (:
Sain ka kohe oma esimese joogitellimuse. Maasika margarita ja pina colada, et tüdrukud, kui tagasi tulen, siis ei peagi välja koksi jooma minema, võin teile vabalt kõik ise teha.
(PS! Ma ise ei ole juba oma 45 päeva tilkagi alkoholi tarbinud.)
Joogid joodud-söögid söödud, tänasid maitsva toidu ja meeldiva teeninduse eest ja jätsid päris ilusa tipi.
Muidu, enne pole ma osanud kirjeldada, mismoodi Ameerika inimesed teistsugused on. Et saaksite aimu. Kui olin selle lauaga lõpetanud teadsin juba, kus nad elavad, et nad on äsja Texases käinud, et neil on kaks last, poeg ja tütar ja nende tütrel on raskusi laste saamisega, lisaks veel päris suurele hulgale informatsioonile. Inimesed on äärmiselt avatud, väljendavad oma mõtteid ja tundeid kõigiga ning ei hoia midagi endas, mitte midagi! :D

Aga jah, tööga olen nüüd rahul, kui tunde juurde tuleb ja saan laudu võtma hakata, töökaaslased on mul ka ikka täiega ägedad, kõik, kellega seni kohtunud olen. Mulle meeldib. Nalja saab.

Täna hommikul aga käisin perega kirikus.
No te ei kujuta ette, milline see kirik on siin. See pole midagi sellist nagu Eesti omad, ei mingit kõledat külma hoonet ega vaoshoitust inimeste poolt. Õhus ei ole üldse pinget. Lähed kohale, sööd pontšikuid, jood kohvi ja räägid inimestega juttu. Kõik teevad omavahel nalja ja jumalast ei sõnagi.

(Sherry on lihtsalt imeline naine, te ei kujuta ette.)

Siis hakkab kirikuteenistus, lauluga. Kõik laulavad ja päris ilusad laulud on ka, sõnad on ekraanil ja ainult lase tulla. Päris palju staare on ka rahva seas, mis on päris naljakas. Seejärel kuuleb jumalast midagi, aga see jutlus möödub ka naljatledes. Mul oli igaljuhul väga põnev kuulata ja tegin isegi märkmeid, sest põhimõtteliselt usun ma ju ka samadesse asjadesse. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. What goes around, comes around. Iga asi juhtub põhjusega. Ja nii edasi. Samas räägivad nad väga palju ka täiesti igapäevastest asjadest. Näiteks, kui keegi on just reisil käinud, siis nad teevad väikse slide show ja räägivad, mida nad tegid ja nägid. Seekord käis üks tüdruk Nicaraguas ja üks poiss Chicagos. Hea ju teada, kuidas seal asjad käivad.
Järgmisel vabal pühapäeval lähen kindlasti uuesti.
Pärast teenistust oli jälle söömine, kõik kogunesid ühte suurde laohoonesse ja sõid. (Ka meie tegime Sherryga pasta salati, no mina hakkeldasin ainult paprikat natuke, aga ikkagi.) Samal ajal toimus oksjon ja osteti pileteid, millega sai võita auto, sinine kabriolett, kas poleks mitte tore. Ma ei osalenud, sest tundsin, et ei oleks paslik.


Mulle aitab oma punasest Jeep'ist küll, mida Dianne ja Henry mulle ikka aeg-ajalt annavad.
Tegelikult olen ma üliõnnelik, kui nad seda pakuvad. Esiteks on auto ikka üliäge ja teiseks ma igatsen seda autoga liiklemise mugavust ja kiirust.

Nii ma siis kruisin siin selle ilusa punase sõbrannaga muusikat valjusti kuulates Fargo vahel ringi. Elu nagu lill, ma ütlen, ilus.

Ma olen nii tänulik kõige eest, mis mul on ja tänan kõiki, kes selle mulle võimalikuks on teinud ja siin olemist veel paremaks mõne sooja sõnaga teevad. Aitäh, aitäh, aitäh! (:

Nüüd on aga aeg magama heita, hommikul 10st tööle.

Olge siis vahvad ja väärtustage head enda ümber,
I know I do!

Igatsen,
Teie Tuure.

Iga päev on karneval, natuke roller coasterit, aga FUN. (:

Wiii.. Tänane päev tööpäev oli nii äge. Töökaaslased Zack ja Ellen on hästi toredad, teeb töö kohe eriti lihtsaks. Sain täna juba paar orderit võtta, mis oli äge. Homme teeb Juan mulle testi, et kui hästi ma menüüd tunnen, kui selle läbin, siis saan endale laudu juba. Ootan huviga, kas läbin testi. Menüü on kõik hispaania keeles. Võin hääldused ära õppida, aga aru ma sellest veel ei saa :D Küll see tuleb ajaga.
Dianne (Greg'i ema, imetore naine, kelle juures elan) viis mu hommikul tööle, aga kuna ma ei taha neid väga palju tülitada enda sõidutamisega, siis võtsin vahetusriided kaasa ja kõndisin koju. Käisin teepeal ühest Coffee Shopist läbi, võtsin ühe vanilli maitselise jääkohvi (õues oli täna vist 28'C) ja hakkasin kodu poole kõndima, mulle meeldib siin kõndida või rattaga sõita, sest vahemaad ei ole üldse suured ja linn on päris nunnu. Koju minekuks pean kõigepealt jõe ületama ja siis mööda jõe äärt koduni kõndima. Kujutage nüüd ette, kui ilus. (: Sain omi mõtteid mõelda ja tee peal avastasin, et nad olid mulle roosa kõrre kohvi sisse pannud. Armas. Lisaks saatis teenindaja mind teele sõnadega: 'Here you go, pretty lady'. No kas ei tee tuju heaks, kui inimesed su ümber on nii ilusad ja head. Mul küll teeb.

 Fargo

Red River

Moorhead


Homme töötan jälle. Siis töötan kaks rush hour't. 12st Slow'ini ja 6st Slow'ni. Ehk siis umbes kaks tundi lõunal ja 3 tundi õhtul. Õppimise mõttes. Järgmisest nädalast saan loodetavasti juba täiskohaga tööle hakata. Fingers crossed.

Õhtul umbes 6 ajal läksin natukeseks välja, kõige pealt käisin söömas (lõpuks sain pastat, siia tulekust alates olin selle järele igatsenud :D), siis läksime Fair'le. Niii äge, nagu USA filmidest olete näinud, igasugused atraktsioonid, vaaterattad, erinevad mängud, kus mänguasju saab võita, bänd ja palju inimesi. Idee poolest on tivoli sama, aga siinne wibe oli ikka hoopis teine. Hästi tore oli. Käisime vaaterattal, uskuge mind, see tundub palju leebem, kui see tegelikult on, mul oli päris hirmus. Aga vaade oli ilus. Väga ilus.

 Fair.

(Vabandan halva kvaliteedi pärast, minu telefon väga palju paremat ei võimalda ja mul ei ole ühtegi pildi muutmise programmi veel.)

Aga jah, on aeg magama minna.
Olen väga excited ja ootan huviga, mis sellel suvel veel mu jaoks plaanis on. (:

Olen sama positiivne, kui see lugu.

Olge tublid, nautige suve ja väärtustage üksiteist ning kõike, mis teil on.

Teie Tuure.

Kuu ja 11 päeva USAs.

Tere mu kallid sõbrad ja tuttavad!

Olen juba mõnda aega siin USA's olnud ja nii mõndagi kogenud, teinud ja näinud. Mõtlesin, et on ehk aeg ka teile oma tegemistest ja toimetustest teada anda, kuna ei jõua kõigile eraldi kirjutada ja ühte ja sama juttu rääkides kipub ununema, kellel juba mida rääkinud olen.

Niisiis.

Kuu aega tegelesin raamatute müümisega. 1. nädala veetsin Sales Schoolis, kus kohtusin oma teamiga, kõik maru ägedad inimesed. Organisation Leader, Madis, Managerid Karel Sootalu (meie oma Karel), Gerda , Stina ja Janno. First Year tudengid: Kadri, Agathe, Risto, Jaan, Madis, Artur ja Eeva, kes ühines meiega veidi hiljem.

Pärast Sales Schooli sõitsime oma töö piirkonda, teekond oli ikka väga äge. Sõit kestis umbes 20 tundi, isegi sain 5 tundi sõita, väga äge kogemus ja tee peal oli nii palju, mida vaadata. Lisaks see seltskond, awesome! Koht, kuhu sõitsime ja kus siiani olen, on väike Fargo linn North Dakotas. Õigupoolest on see see koht, kus raamatuid müüsin ja praegu ka töötan, kodu asub mul hoopis Moorhead'i linnas, Minnesotas. Fargo't ja Moorhead'i loetakse tegelikult üheks, mis sest, et nad eri osariikides asuvad, neid lahutab ainult jõgi.
Esimese nädala elasin Fargos ühe pisikese maja keldris kolme üliägeda tüdrukuga. Pärast seda kolisime Gerda ja Kadriga maailma kõige ägedama pere juurde. Tõsiselt, nad on lihtsalt imelised. Nalja, kui palju kogu aeg ja nad on nii hoolivad, et see teeb kodust eemal olemise ikka väga palju lihtsamaks. Ülirahul. Toakaaslased olid mul ka super, nendega on nalja ikka kuhjades saanud, täitsa minu masti tüdrukud. Paremat varianti ei olekski osanud soovida.

Väike väljavõte mu päevikust 24. juunil.

**
24 päeva USA on nüüdseks möödas. Nädal aega Sales Schooli ja 2 nädalat tööd. Töö on julmalt raske, mitte nii väga füüsiliselt, vaid vaimselt kurnav. Iga päev hommikul 5:59 üles ja kähku pessu, meid on kolm, üks võtab külma dušši, üks peseb hambaid, üks on potil. Siis käbe söögikohta, kus sööme, vaatame päevaks piirkonna ära, joonistame kaardi ja täidame order booki, 7:30 tööle ja ustele koputama, nii 9:30ni õhtul iga päev, 6 päeva nädalas, umbes 10 jõuan koju, teen statsi ära, käin pesus ja magama. Järgmine päev täpselt sama moodi, olenemata kuumusest, vihmast, päiksest, äikesest. Kõige raskem selle töö juures on vist privaatsuse puudumine, seda on mul 15 minutit õhtul pesus olles, aga noo, pole midagi parata.
Eestis ei saanud ikka selget pilti, mis see endast tegelikult kujutab, õigemini olin nagu silmaklappidega, sest mõtlesin ainult sellele, mis sügisel saab, mitte nii väga detailselt tööle, mis sisse peab panema.
Olen seni statsi poolest suht hea olnud, sain Success Coini ja puha, olen väga uhke enda üle, et sellega seni nii hästi hakkama olena saanud. Mis siin salata, teistest parem olla on ka suht hea, aga on ikkagi palju paremaid, neil on kindlasti ka parem attitude, ma ei suuda end kuidagi pohhui lainele saada, et lihtsalt lahmiks tööd ja üldse millelegi ei mõtleks, I don't think I have it in me. Aga ma üritan ikkagi hakkama saada, muud võimalust lihtsalt ei ole ju. Nobody said it was easy, they just promised it would be worth it (;
Samas on töö tore ka, kui toredaid peresid kohata, mida ka juhtub ikka. Midagi ju peab selles töös olema, kui inimesed seda 10 aastat teevad. Kuigi ilmselt on neil lihtsalt nii kõva character, et nad suudavad end nii palju motiveerida, et vastu pidada.
Teen veel nädala kõvasti tööd ja vaatan, ehk leian minagi selle millegi üles, mis neid selle töö juures hoiab, kui ei, küll ma siis midagi välja mõtlen (:
**


Raamatute müümine oli omaette kogemus ja väga väärtuslik õppetund eluks. Selle kuu jooksul õppisin ilmselt ennast rohkem tundma, kui muidu oma senise elu jooksul kokku. Nii juhtub, kui iga päev endaga nii palju aega veeta, aga selle aja jooksul sain ka aru, mida ma elult tahan, ootan ja vajan ning ma ei leidnud, et see töö mulle neid asju pakub või siis arvan, et neid asju, mida siia otsima tulin saan ka iseseisvalt tööle minnes, mis on omaette katsumus.
See on ainult minu isiklik arvamus ja ma ei tee firmat ega inimesi, kes siin töötavad üldse maha, see lihtsalt ei ole minu jaoks. Austan väga kõiki, kes sellega hakkama saavad.

Eelmisel esmaspäeval oli mu viimane ametlik tööpäev South Westerniga. Nädalavahetusel töötasin pargis Juano resto telgis, seal oli tenniseturnee, täna oli mu esimene tööpäev Juano restoranis. See on üks hästi ilus ja mõnus restoran kesklinna peatänaval. Kujundus ja muusika on selline umbes 20st aastatest, ja menüü on enamjaolt mehhiko oma, omanik on Juan. Olen uue tööga väga rahul, tänased töökaaslased olid väga toredad ja nalja sai palju. Kuna ma mehhiko köögist väga midagi ei jaga, siis naersin omaette, et kuhu ma end mässisin. :D

Siin olemise raskeim osa on koduigatsus. Perest pole ma kunagi nii kaua eemal olnud ja sõpradeta olemine ei ole ka minu tugevaim külg. Tüdrukuid näen ka ainult õhtuti natukeseks ajaks.
Tihti leian end mõtlemast, et mis teie seal teete või, mis me koos teeks. Pean mainima, et teie, mu sõbrad, olete ikka nii head. Asja on leevendanud kõik need kirjad, mis te mulle siia kaasa andsite, aitäh teile selle eest, need on täiega vahvad.

Seni ajani on mul siin umbes kolm sõpra, üks naisterahvas Eestist, keda kohtasin raamatuid müües, Margit, ta aitas mul tööd otsida. Layne, 12 aastane host family tütar. Patrick (tüdrukud, ta on ikka ülikompu), kohtasin teda ka raamatuid müües, tegin ta isaga sit down'i, õhtul hilja ja Patrick ja ta sõber James panid mu ratta pagasnikusse ja tõid mu koju. Leppisin Patricku isa, Gene'ga kokku, et lähen laupäeval tagasi ja näitan ka ta naisele raamatuid, aga kui laupäeval tagasi läksin, siis Gene'i ei olnud kodus ja rääkisin veits Patrickuga juttu. See oli omaette komöödia, Patrick rääkis, et kui ta oli mu ära viinud ja koju tagasi läinud, siis ta isa oli oma naisele helistanud, kes oli veendunud, et ma olen petis, kes vanematelt meestelt raha välja petab. :D Patricku üks sõpradest oli aga kuulnud uudistest lugu noortest tüdrukutest, kes kusagilt euroopa riikidest USA'sse tööle tuuakse ja siis neilt kõik dokumendid käest ära võetakse ja prostituutideks tööle sunnitakse, ta oli veendunud, et ka mina üks neist vaestest ärakasutatutest olen ja üritas ka Patrickut selles veenda. Patrick ja James olid juba jumala ähmi täis ja otsustasid, et kui ma laupäeval tagasi ei lähe, siis tulevad autoga patrullima, kas minuga on kõik korras. Õnneks olin mina kõigest üks aus raamatumüüja ja polnud vaja päästeoperatsiooni käiku lükata.

Nii, et üks sõber mul juba on, kellega vahel midagi ette võtta. (Palun veel!) (:

Vot nii palju siis siit Ameerikamaalt.
Aitäh teile, kes viitsisid kogu selle pika romaani läbi lugeda, luban, et nii pikkasid tekste enam ei tule. Tahtsin lihtsalt teid asjade käiguga kurssi viia, et te ikka teaksite, kui hästi mul siin läheb. (:

Homme lähen jälle Juano'sse tööle, üritan kiiresti palju asju õppida, siis saan täiskäigul tööl käima hakata ja kõvasti tippi teenima hakata. Tipid on siin head. Õnneks.

Aga davaika-jamaika.

Hoian teid asjadega kursis,
Alati teie Tuure.