Olen juba mõnda aega siin USA's olnud ja nii mõndagi kogenud, teinud ja näinud. Mõtlesin, et on ehk aeg ka teile oma tegemistest ja toimetustest teada anda, kuna ei jõua kõigile eraldi kirjutada ja ühte ja sama juttu rääkides kipub ununema, kellel juba mida rääkinud olen.
Niisiis.
Kuu aega tegelesin raamatute müümisega. 1. nädala veetsin Sales Schoolis, kus kohtusin oma teamiga, kõik maru ägedad inimesed. Organisation Leader, Madis, Managerid Karel Sootalu (meie oma Karel), Gerda , Stina ja Janno. First Year tudengid: Kadri, Agathe, Risto, Jaan, Madis, Artur ja Eeva, kes ühines meiega veidi hiljem.
Pärast Sales Schooli sõitsime oma töö piirkonda, teekond oli ikka väga äge. Sõit kestis umbes 20 tundi, isegi sain 5 tundi sõita, väga äge kogemus ja tee peal oli nii palju, mida vaadata. Lisaks see seltskond, awesome! Koht, kuhu sõitsime ja kus siiani olen, on väike Fargo linn North Dakotas. Õigupoolest on see see koht, kus raamatuid müüsin ja praegu ka töötan, kodu asub mul hoopis Moorhead'i linnas, Minnesotas. Fargo't ja Moorhead'i loetakse tegelikult üheks, mis sest, et nad eri osariikides asuvad, neid lahutab ainult jõgi.
Esimese nädala elasin Fargos ühe pisikese maja keldris kolme üliägeda tüdrukuga. Pärast seda kolisime Gerda ja Kadriga maailma kõige ägedama pere juurde. Tõsiselt, nad on lihtsalt imelised. Nalja, kui palju kogu aeg ja nad on nii hoolivad, et see teeb kodust eemal olemise ikka väga palju lihtsamaks. Ülirahul. Toakaaslased olid mul ka super, nendega on nalja ikka kuhjades saanud, täitsa minu masti tüdrukud. Paremat varianti ei olekski osanud soovida.
Väike väljavõte mu päevikust 24. juunil.
**
24 päeva USA on nüüdseks möödas. Nädal aega Sales Schooli ja 2 nädalat tööd. Töö on julmalt raske, mitte nii väga füüsiliselt, vaid vaimselt kurnav. Iga päev hommikul 5:59 üles ja kähku pessu, meid on kolm, üks võtab külma dušši, üks peseb hambaid, üks on potil. Siis käbe söögikohta, kus sööme, vaatame päevaks piirkonna ära, joonistame kaardi ja täidame order booki, 7:30 tööle ja ustele koputama, nii 9:30ni õhtul iga päev, 6 päeva nädalas, umbes 10 jõuan koju, teen statsi ära, käin pesus ja magama. Järgmine päev täpselt sama moodi, olenemata kuumusest, vihmast, päiksest, äikesest. Kõige raskem selle töö juures on vist privaatsuse puudumine, seda on mul 15 minutit õhtul pesus olles, aga noo, pole midagi parata.
Eestis ei saanud ikka selget pilti, mis see endast tegelikult kujutab, õigemini olin nagu silmaklappidega, sest mõtlesin ainult sellele, mis sügisel saab, mitte nii väga detailselt tööle, mis sisse peab panema.
Olen seni statsi poolest suht hea olnud, sain Success Coini ja puha, olen väga uhke enda üle, et sellega seni nii hästi hakkama olena saanud. Mis siin salata, teistest parem olla on ka suht hea, aga on ikkagi palju paremaid, neil on kindlasti ka parem attitude, ma ei suuda end kuidagi pohhui lainele saada, et lihtsalt lahmiks tööd ja üldse millelegi ei mõtleks, I don't think I have it in me. Aga ma üritan ikkagi hakkama saada, muud võimalust lihtsalt ei ole ju. Nobody said it was easy, they just promised it would be worth it (;
Samas on töö tore ka, kui toredaid peresid kohata, mida ka juhtub ikka. Midagi ju peab selles töös olema, kui inimesed seda 10 aastat teevad. Kuigi ilmselt on neil lihtsalt nii kõva character, et nad suudavad end nii palju motiveerida, et vastu pidada.
Teen veel nädala kõvasti tööd ja vaatan, ehk leian minagi selle millegi üles, mis neid selle töö juures hoiab, kui ei, küll ma siis midagi välja mõtlen (:
**
Raamatute müümine oli omaette kogemus ja väga väärtuslik õppetund eluks. Selle kuu jooksul õppisin ilmselt ennast rohkem tundma, kui muidu oma senise elu jooksul kokku. Nii juhtub, kui iga päev endaga nii palju aega veeta, aga selle aja jooksul sain ka aru, mida ma elult tahan, ootan ja vajan ning ma ei leidnud, et see töö mulle neid asju pakub või siis arvan, et neid asju, mida siia otsima tulin saan ka iseseisvalt tööle minnes, mis on omaette katsumus.
See on ainult minu isiklik arvamus ja ma ei tee firmat ega inimesi, kes siin töötavad üldse maha, see lihtsalt ei ole minu jaoks. Austan väga kõiki, kes sellega hakkama saavad.
Eelmisel esmaspäeval oli mu viimane ametlik tööpäev South Westerniga. Nädalavahetusel töötasin pargis Juano resto telgis, seal oli tenniseturnee, täna oli mu esimene tööpäev Juano restoranis. See on üks hästi ilus ja mõnus restoran kesklinna peatänaval. Kujundus ja muusika on selline umbes 20st aastatest, ja menüü on enamjaolt mehhiko oma, omanik on Juan. Olen uue tööga väga rahul, tänased töökaaslased olid väga toredad ja nalja sai palju. Kuna ma mehhiko köögist väga midagi ei jaga, siis naersin omaette, et kuhu ma end mässisin. :D
Siin olemise raskeim osa on koduigatsus. Perest pole ma kunagi nii kaua eemal olnud ja sõpradeta olemine ei ole ka minu tugevaim külg. Tüdrukuid näen ka ainult õhtuti natukeseks ajaks.
Tihti leian end mõtlemast, et mis teie seal teete või, mis me koos teeks. Pean mainima, et teie, mu sõbrad, olete ikka nii head. Asja on leevendanud kõik need kirjad, mis te mulle siia kaasa andsite, aitäh teile selle eest, need on täiega vahvad.
Seni ajani on mul siin umbes kolm sõpra, üks naisterahvas Eestist, keda kohtasin raamatuid müües, Margit, ta aitas mul tööd otsida. Layne, 12 aastane host family tütar. Patrick (tüdrukud, ta on ikka ülikompu), kohtasin teda ka raamatuid müües, tegin ta isaga sit down'i, õhtul hilja ja Patrick ja ta sõber James panid mu ratta pagasnikusse ja tõid mu koju. Leppisin Patricku isa, Gene'ga kokku, et lähen laupäeval tagasi ja näitan ka ta naisele raamatuid, aga kui laupäeval tagasi läksin, siis Gene'i ei olnud kodus ja rääkisin veits Patrickuga juttu. See oli omaette komöödia, Patrick rääkis, et kui ta oli mu ära viinud ja koju tagasi läinud, siis ta isa oli oma naisele helistanud, kes oli veendunud, et ma olen petis, kes vanematelt meestelt raha välja petab. :D Patricku üks sõpradest oli aga kuulnud uudistest lugu noortest tüdrukutest, kes kusagilt euroopa riikidest USA'sse tööle tuuakse ja siis neilt kõik dokumendid käest ära võetakse ja prostituutideks tööle sunnitakse, ta oli veendunud, et ka mina üks neist vaestest ärakasutatutest olen ja üritas ka Patrickut selles veenda. Patrick ja James olid juba jumala ähmi täis ja otsustasid, et kui ma laupäeval tagasi ei lähe, siis tulevad autoga patrullima, kas minuga on kõik korras. Õnneks olin mina kõigest üks aus raamatumüüja ja polnud vaja päästeoperatsiooni käiku lükata.
Nii, et üks sõber mul juba on, kellega vahel midagi ette võtta. (Palun veel!) (:
Vot nii palju siis siit Ameerikamaalt.
Aitäh teile, kes viitsisid kogu selle pika romaani läbi lugeda, luban, et nii pikkasid tekste enam ei tule. Tahtsin lihtsalt teid asjade käiguga kurssi viia, et te ikka teaksite, kui hästi mul siin läheb. (:
Homme lähen jälle Juano'sse tööle, üritan kiiresti palju asju õppida, siis saan täiskäigul tööl käima hakata ja kõvasti tippi teenima hakata. Tipid on siin head. Õnneks.
Aga davaika-jamaika.
Hoian teid asjadega kursis,
Alati teie Tuure.
No comments:
Post a Comment