Mul läheb jätkuvalt väga hästi ja ei ole millegi üle kurta.
Eile pidin tööle minema alles 5.30 õhtul, seega otsustasin, et kuna see oli sisuliselt nädala esimene vaba hommik, siis oli see suurepärane võimalus Margitile külla minna. Seda ma ka tegin, veetsin seal umbes 4 tundi kvaliteetaega eesti keelse vestlusega, aga siis hakkas aeg peale pressima ja oli aeg koju minna, et tööle minekuks valmistuda. Margiti juures on alati hästi tore, jutt ei saa kunagi otsa ja teemasid, mille üle arutada leiame ka iga kord kümneid.
Jõudsin siis koju, panin tööriided selga ja läksin tööle.
Eile oli see päev, kus Juan otsustas mulle testi teha, küsis igasugu asju salatite dressingute, fajitade põhja valiku kohta ja mida pakkuda gluteeni talumatuse käes vaevlevatele inimestele. Läbisin testi edukalt. Jess!
Võin saladuskatte all öelda, et nad mõtlesid eile uut margarita retsepti väja ja ta oli pehmelt öeldes meeldivalt vindine. Minu sügav tänuavaldus alkoholile!
Pärast testi läbimist sain oma esimese laua. Vot see oli excitment, süda tegi tempot ja käed värisesid, justkui poleks varem kordagi laudu teenindanud, aga kui laua juurde jõudsin, siis olin nagu kala vees (mitte, et ma ikka veel väga palju neist toitudest jagaks. Shhh! ärge Juanile öelge.) Mu esimesteks klientideks oli abielupaar, kellele see oli esimene külastuskäik Juanosse, õnneks, ja nad olid sama närvilised, kui mina, sest ka nemad ei teadnud mehhiko toidust väga palju ja olid rohkem mures, et nemad võhikuna ei tunduks. (:
Sain ka kohe oma esimese joogitellimuse. Maasika margarita ja pina colada, et tüdrukud, kui tagasi tulen, siis ei peagi välja koksi jooma minema, võin teile vabalt kõik ise teha.
(PS! Ma ise ei ole juba oma 45 päeva tilkagi alkoholi tarbinud.)
Joogid joodud-söögid söödud, tänasid maitsva toidu ja meeldiva teeninduse eest ja jätsid päris ilusa tipi.
Muidu, enne pole ma osanud kirjeldada, mismoodi Ameerika inimesed teistsugused on. Et saaksite aimu. Kui olin selle lauaga lõpetanud teadsin juba, kus nad elavad, et nad on äsja Texases käinud, et neil on kaks last, poeg ja tütar ja nende tütrel on raskusi laste saamisega, lisaks veel päris suurele hulgale informatsioonile. Inimesed on äärmiselt avatud, väljendavad oma mõtteid ja tundeid kõigiga ning ei hoia midagi endas, mitte midagi! :D
Aga jah, tööga olen nüüd rahul, kui tunde juurde tuleb ja saan laudu võtma hakata, töökaaslased on mul ka ikka täiega ägedad, kõik, kellega seni kohtunud olen. Mulle meeldib. Nalja saab.
Täna hommikul aga käisin perega kirikus.
No te ei kujuta ette, milline see kirik on siin. See pole midagi sellist nagu Eesti omad, ei mingit kõledat külma hoonet ega vaoshoitust inimeste poolt. Õhus ei ole üldse pinget. Lähed kohale, sööd pontšikuid, jood kohvi ja räägid inimestega juttu. Kõik teevad omavahel nalja ja jumalast ei sõnagi.
(Sherry on lihtsalt imeline naine, te ei kujuta ette.)
Siis hakkab kirikuteenistus, lauluga. Kõik laulavad ja päris ilusad laulud on ka, sõnad on ekraanil ja ainult lase tulla. Päris palju staare on ka rahva seas, mis on päris naljakas. Seejärel kuuleb jumalast midagi, aga see jutlus möödub ka naljatledes. Mul oli igaljuhul väga põnev kuulata ja tegin isegi märkmeid, sest põhimõtteliselt usun ma ju ka samadesse asjadesse. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. What goes around, comes around. Iga asi juhtub põhjusega. Ja nii edasi. Samas räägivad nad väga palju ka täiesti igapäevastest asjadest. Näiteks, kui keegi on just reisil käinud, siis nad teevad väikse slide show ja räägivad, mida nad tegid ja nägid. Seekord käis üks tüdruk Nicaraguas ja üks poiss Chicagos. Hea ju teada, kuidas seal asjad käivad.
Järgmisel vabal pühapäeval lähen kindlasti uuesti.
Pärast teenistust oli jälle söömine, kõik kogunesid ühte suurde laohoonesse ja sõid. (Ka meie tegime Sherryga pasta salati, no mina hakkeldasin ainult paprikat natuke, aga ikkagi.) Samal ajal toimus oksjon ja osteti pileteid, millega sai võita auto, sinine kabriolett, kas poleks mitte tore. Ma ei osalenud, sest tundsin, et ei oleks paslik.
Mulle aitab oma punasest Jeep'ist küll, mida Dianne ja Henry mulle ikka aeg-ajalt annavad.
Tegelikult olen ma üliõnnelik, kui nad seda pakuvad. Esiteks on auto ikka üliäge ja teiseks ma igatsen seda autoga liiklemise mugavust ja kiirust.
Nii ma siis kruisin siin selle ilusa punase sõbrannaga muusikat valjusti kuulates Fargo vahel ringi. Elu nagu lill, ma ütlen, ilus.
Ma olen nii tänulik kõige eest, mis mul on ja tänan kõiki, kes selle mulle võimalikuks on teinud ja siin olemist veel paremaks mõne sooja sõnaga teevad. Aitäh, aitäh, aitäh! (:
Nüüd on aga aeg magama heita, hommikul 10st tööle.
Olge siis vahvad ja väärtustage head enda ümber,
I know I do!
Igatsen,
Teie Tuure.
No comments:
Post a Comment