Minu imelise suve lõpp..

Pole kerge tunnistada, et suvi ongi nüüd läbi ja talv on õige pea käes, aga ma tunnen, et sel aastal tuleb sügis teisiti. Igal juhul, ootan põnevusega.

Niisiis. Viimane sissekanne tuli Londoni lennujaamast. Praeguseks olen juba kodus ja olen siin mõnda aega olnud. Küll mitte otseselt kodus, aga Eestis.
 

Lendasin siis Londonist Helsingisse, kust tädi mu peale võttis. Veetsin öö nende juures ja hommikul asusin laevaga Eesti poole teele.

Elevus oli terve tee laes ja kui veel Tallinn paistma hakkas, siis istusin ärevalt tooliserval nagu see oleks laeva kiiremini sadamasse viinud. Sadamas ootas mind ees Janne, kes oli nii armas ja võttis mu peale ning hoidis mu tuleku kõigi eest saladuses.
Pikemalt jokutamata liikusime auto poole, Janne mu suure kohvriga ees ja mina järel. Asusime siis Jõhvi poole teele. Plaan oli kõige pealt ema tööl üllatada, seejärel isa ja seejärel tädi, aga mõtlesime, et teeme enne Sakal peatuse ja üllatame esimesena hoopis Kairit. Janne sõitis autoga nii ukse lähedale, kui võimalik ja jooksime sisse. Kairi oli juba üllatunud näol vastus ja ei saanud hästi aru, mis toimub. Esimene üllatus möödas otsustas ta meiega mu teekonnale kaasa tulla ning asusime Kohtla-Järve poole teele. Üllatus oli suur, kui haiglasse jõudes oli ema kabineti uks lukus ning keegi ei teadnud, kus ta on. Mõtlesin siis, et okei, kui nii, siis nii ja asusime Jõhvi poole teele. Issi tööl hiilisin uksest sisse ja näitasin issi töökaaslasele, et ta tasa oleks, kuid taaskord läks üllatus luhta, sest Valodja ütles suureks pettumuseks: ,A Kaido eijolje!' Sain teada, et issi oli Tallinna läinud ja pidavat sinna järgmise päevani jääma. Siis sain aru, miks emmet tööl ei olnud. Lasin siis Jannel oma tädile helistada ning sain teada, et nad enne ööd tagasi ei jõua. Otsustasin siis, et mis seal ikka, plaan on hea, lihtsalt lükkub järgmisesse päeva edasi. Kuna Janne pidi Allari laevale viima, siis otsustasin, et lähen nendega kaasa, sest olin juu viimaste päevadega liiga vähe reisinud. Valik oli muidugi hea, sest teekond oli äärmiselt lõbus ja sain lõpuks midagi väga head süüa, läksime Tallinnasse jõudes Vapianosse. Yum-yum. (:

Minu päästjad. Lisaks sellele, et nad mu endaga Tallinna kaasa võtsid andis Janne mulle ka öömaja ning loovutas mulle oma voodi, sest tal oli kahju, et ma pidin peaaegu terve suve õhkmadratsil magama. Aitäh. Uni oli väga hea.
Ootamatult oligi käes järgmine päev ning sel päeval tuli ette võtta suurem üllatamine ning see kord läks kõik õnneks. Alustasin ikka emme töölt. Kuigi algul ta kabinetini jõudes oli uks lukus ning mõtlesin juba, et ei või olla, kui ümber pöörasin ning nägin emmet endale vastu kõndimas. Emme oli ka hämmingus ning ei saanud midagi aru, kallutas pead veidi küljele ja küsis midagi sellist, et kuidas sina siia said?! ning ütles õdedele, et see on minu tütar, kes peaks praegu Ameerikas olema ning alles 8. septembril koju tulema. Hästi armas. Siis andis ta mulle kõige parema emme kalli ja pani mu kabineti istuma, andis õdedele nende asjad kätte ja tuli tagasi minu juurde. Emmet oli ikka nii tore näha, et ma ei oska kohe öelda, jutustasime päris pikalt, kuid ma ei saanud väga kauemaks jääda, sest emmel oli vaja ju tööd teha. Istusin siis oma autosse, oi kui tore tunne, ja asusin issi töö poole teele. Suur naeratus näha, sest emme emotsioon oli äge ja endal tuju hea, sest emmel tuju hea ja ei jõudnud ära oodata, et ka kõiki teisi üllatada. Issi tööl astusin uksest sisse ja kui ta mind nägi, siis ta pani kaks kätt lauale ja istus päris pikalt suu pärani lahti. Niiiiii vahva. Üllatusest toibunud tõusis ta püsti, tegi kalli ja jalutasime koos õue. Rääkisin siis lühidalt oma teekonnast ja leppisime kokku, et õhtul näeme.
Järgmine peatus oli emme pood, kus Anžela parajasti tööl juhtus olema. Parkisin auto uksest kaugemale, et ta seda ei näeks ning kõndisin ukse poole. Vajutasin siis hästi kiiresti lingile, tegin ukse järsku lahti ja uksest kiirelt sisse astudes ütlesin 'Mis teed siin?!' Tädi kargas pisarad silmis püsti, hüppas koha peal ja ütles 'Tuuuuuurekene!!', lõi käed laiali ja tegi ühe sooja kalli, no ja loomulikult tõi selline reaktsioon ka minul pisarad silma. Istusime siis maha ja puhusime juttu, kuna kliente parasjagu ei olnud. Mingil hetkel helistas emme tädile ja ütles, et proovib tööd teha endal silmad punased. Meil ka. Just sellepärast ma tahtsingi neid üllatada, niiii tore oli kogeda, et mulle kõige kallimatel oli mind nähes nii hea meel, eriti, kui olin neid, nende headust ja naeratavaid nägusid suvel nii väga igatsenud.
Seejärel kutsus Anžela Maido ja Marili poodi. Istusin nii, et olin akvaariumi taga peidus, aga kuna Marili on nii pisike, siis ta nägi mind täpselt läbi akvaariumi ja tõusin püsti. Nad vaatasid kohkunult üksteisele otsa ja küsisid üksteiselt 'Sa teadsid või?' Kallid vahetatud sain lõpuks oma kullakallist vennatütart taaskord süles hoida. No see tüdruk on ikka imearmas, pisike naerupall.
Pärast noorte Türksonite nägemist sõitsin vanaemale külla. Tuppa jõudnud koputasin ta uksele ja ta hõikas vene keeles 'Kes seal lollitab?' Ma ei vastanud midagi ja koputasin uuesti. Tuli ta siis uksest välja vaatas mulle naeratus näol otsa ja ütles 'Tuuuuure', tegi kalli, võttis mult käest kinni ja ütles 'tule, istu, räägime juttu'. Küsis siis mu suve kohta ja rääkis enda omast.
Oma pere on ikka kõige kallim, see on selge ja kodus oli ka niii hea olla, kõik on nii omane ja armas.
Pärast seda läksin Jõhvi tagasi ja kuna oli veel aega, enne, kui pidin emmele tööle järgi minema, siis helistasin Keithule.

Väike kohv, lõbus tuttav nägu ja (ainus) ilus vaade Jõhvile. Märkamatult oli aeg juba nii kaugele jõudnud, et pidin emmele järgi minema.

Võtsin siis emme peale, tõin ta Jõhvi ja siis läksime KOJUUUUU! Seda tunnet ei oska ma kirjeldada, kui maanteelt rohelusest ääristatud alleele keerasime ning auto vaikselt kodule lähemale ja lähemale veeres. Seest võttis veidi õõnsaks, nutt tuli kurku, kuid meel oli ülimalt hea.

Esimestena tulid mulle vastu meie poisid, ehk Freddy ja Potsu. Freddyl oli mind ilmselgelt äärmiselt hea meel näha.

Aga kodus ma väga kaua ei olnud, sest tegemist oli siiski reedega ja välja mitte minemine ei tulnud kõne allagi. Läksin siis linna Janne juurde, kus ta mind Kairiga juba ees ootas.

Peolt leidsin selle pisikese naerupalli ja veel palju vahvaid inimesi. Oli tore.

Järgmisel päeval oli Toilas muinastulede päev vms, enne mida läksime issiga venna perele külla, sest emme oli tööl.

Mängisime veits pisikese printsessiga ja sõitsime Toila.

 Käisime tupsuga rannas jalutamas, kuulasime muusikat, nautisime seltskonda ja ilusat paika.

Sest toila on ikka tõsiselt ilus.

Pühapäeval oli Kaevurite päev. Jõudsime täpselt Koit Toome esinemise ajaks. Pärast Koitu esines Smilers. Ma ei ole väga eesti pop-muusika fänn olnud, aga see kord nautisin seda täiega. Ju tegi kodust ära olek selle omamoodi armasalt äratuntavaks.

Esmaspäeva veetsin omaette kodus ja teisipäeval sõitsin lõpuks Tallinnasse. Kui ma algul arvasin, et igatsen Eesti juures kodukohta, siis Tallinnase jõudes sain aru, et hoopis see linn on koht, kuhu ma kuulun, sest kohe, kui linna sisse jõudsin tundsin end, kui omas elemendis. Kodus ootasid mind ees Jaanus ja Kärolin ning meiega liitus Martin. Tegin neile väikse õhtusöögi veiniga ning nautisin nende seltskonda.

Häbelikud Eesti noored. (mitte päriselt)

Õhtu lõpetasime filmiga ja läksime ära magama.

Õnneks jäi Martin ööseks ja tegi meile hommikul süüa.

Õhtul läksime Tsäroga Gätlynile külla. Jällenägemisrõõm. Väike vein, lobisemine ja naer.

Neljapäeval sain onuga kokku ja rõõmusõnumi. Sain tööle. Töö on hea ja alustan juba õigepea. Tore. (:

Helistasin siis Venkule ja küsisin, kas ta ei taha Jõhvi sõita, ta ütles, et vaatas just bussiaegu. Käisin siis kodus, võtsin oma asjad, siis võtsin Martini peale ja asusime Jõhvi poole teele.
Kõik sujus hästi kuni Haljala ristis hakkas kostuma selline väga veider heli, võtsin siis tee äärde ja autost välja tulles avastasin, et rehv on katki. Mis seal siis ikka, vahetame käbe ära ja sõidame kodu poole. Aga oh seda üllatust, keegi oli vargapoldi autost välja tõstnud ning rehvi ei saanud muud moodi vahetada, kui selle olemasolul. Aga ei olnudki midagi, lihtsalt ootasime kuni emme selle meile toob. Ainus probleem oli nälg. Aga mis seal ikka.

Kui emme kohale jõudis oli juba pime, aga nagu Martin ütles, rehvivahetus käis nagu vormeli autodel.
Ega siis polnud enam midagi, ainult sõitmise vaev.

Selle nädalavahetuse veetsin vanemate, Marili ja Maribeliga ja homme sõidan Tallinna tagasi. Esmaspäevast algab taas kool.

Ja nüüd ongi suvi läbi.

Kui peaksin selle ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks: võimas. Aga õnneks ma seda tegema ei pea, sest see ei seletaks lahti, kui imeline suvi mul tegelikult oli. Loodan, et olen suutnud siin blogis võimalikult hästi seda emotsiooni edasi anda, mis mind USA's oldud aja jooksul valdas, sest mälestused kipuvad tuhmuma, kirjutised jäävad. No vähemalt nii kauaks, kuni blogger eksisteerimast lakkab. (:
Olen kõige kogetu eest tohutult tänulik, sest ma ei oleks osanud midagi sellist üldse oodata. Nii palju positiivseid emotsioone ja sündmusi. Kuhjades nalja ja naeru. Ilusaid sõnu, hetki ja inimesi, jätan need alatiseks endale ja meenutan suure tänutunde ja naeratusega.
Nende kolme kuuga olen õppinud enda kohta rohkem, kui eelneva elu jooksul kokku, sest nii kaugelt oma elu vaadates saab palju asju selgeks. Nüüd tean, mis mind õnnelikuks teeb ja mis mitte, mida ma elult ootan ja mida ainult harjumusest tegin, mis on tähtis ja mis ei oma mitte vähimatki tähtsust, kuid mingil veidral põhjusel elus nii suurt rolli mängis. Kõige rohkem õppisin, et elu tuleb elada ja seda nautida- Lihtsalt olles ei koge midagi märkimisväärset ja mina olin sellest lihtsalt eksisteerimisest tüdinud.

See suvi oli üks ilusamaid, huvitavamaid ja seiklusterohkamaid aegu mu elus ning hakkan kõike, mis sinna jäi kindlasti väga igatsema, aga samas on see mulle andnud palju motivatsiooni edasiseks. Seega, ootan suuuure huviga, mis elul mulle varuks on. Olen valmis.

Aitäh teile, kes on mulle ikka kaasa elanud ja mu imelist seiklust minuga jagasid.

Kallid-paid.

Alati teie Tuure.

Mu imelise suve lõpu algus.

Istun mina praegu Londoni lennujaamas, ootan (veel umbes 5 tundi) lendu Helsingisse, et lõpuks koju jõuda ja ema-isa üllatada.

Siia jõudmine ei olnud lihtne, aga lõpuks olen kohal. Muidu oleks pidanud praegu juba enam-vähem Eestis olema, aga sain suure üllatuse osaliseks, kui Fargost Chicagosse sõitev rong jäi 4 tundi hiljaks, mistõttu jäin oma õigest lennust maha ja pidin uue pileti ostma. Odav lõbu see ei olnud, aga nüüd saan vähemalt koju, mida ma ei jõua praegu ära oodata, elevus on laes.

Nimelt Eestis teavad kaks inimest, et ma varem koju lähen, Janne, sest ta tuleb mulle järgi ja mu uus korterikaaslane Kärolin. Soomes teavad Ardi ja tädi, Klaarika juurde lähen täna ööseks, kuna lennuk jõuab nii hilja Helsingisse, et laevale enam ei jõua. Ootan põnevusega ja kirjutan kindlasti, kuidas üllatus läks.

Nüüd aga viimastest päevadest USA’s, mis olid ikka täiega imelised. Olen õnnelik, et sain sellise suve osaliseks, aga samas oli nii kurb kõigi südamesse pesa teinud inimestega hüvasti jätta.

Niisiis. Laupäev.

Laupäeval oli mu viimane väljaskäik USA’s. Läksime Davidi ja Justiniga algul ühte college baari, kuhu Justin ei saanud sisse, sest ta dokument oli suuresti deformeerunud ja sealt ei saanud üldse aru, kellega tegu, läksime siis teisse kohta, Justin küll algul puikles vastu, kuid saime ta siiski nõusse. Siis läksime sellesse baari, kus me ka siis käisime, kui esimest korda Davidi kambaga väljas käisin, biljardibaar live bändiga. Bänd oli väga äge. Kahe mehe bänd, üks mängis trumme ja laulis ja teine mängis kitarri ja laulis. Ma ei oska väga hästi kirjeldada, mis muusikastiili nad viljelesid, aga see oli hea. Mõne aja pärast ühines meiega ka Brandon ja keegi noormees, kelle nime ma ei mäleta, aga ta oli Lauri Urbalu nägu. Olen siin väga palju teisikuid kohanud. Ennast pole kohanud ja keegi pole öelnud ka, et ma neile kedagi meenutan. Special värk :D

Aga jah, olime siis seal baaris ja nautisin mõnusat seltskonda, kui üks hetk öeldi, et olge nüüd kenad ja minge ära, hakkame sulgema. Aga kuna pärast väljas käimist on alati kõigil kõhud tühjad, siis läksime neljakesi Frying Pan’i sööma, see on see koht, kus ma esimene kuu igal hommikul söömas käisin, ainult, et seekord ei söönud ma seda sama hashbrowni muna ja vorstikestega. Seal sai väga palju nalja muideks. Aah, et mis söömise ajal ikka nii põev olla saab? Poisid rääkisid igasugustes erinevates aktsentides, mis neil ka kuradi hästi välja tulevad. (mina ei oska muidugi üldse, mulle piisab enda omastki.) Aga nad tegid india, briti ja lõuna osariikide aktsenti superhästi. Siiani võtab muigama, kui kujutan ette kahte täiesti valget poissi eriti usutavalt india aktsendiga rääkimas. Oh, ma hakkan neid hulle igatsema. Aga samas olen nii põnevil, et mu oma hullud mind ees ootavad.

Pühapäeva hommikul läksin perega kirikusse, järsku hakkas jube kiire, sest Sherry ja Greg unustasid mulle öelda, et 10 asemel peame minema hakkama juba 9, sest oli nende kord kohvi teha ja sõõrikud viia.

Kirikus oli jällegi täitsa tore, sai jälle kõvasti laulda ja laterdada. Ütlesin ka Sherry ja Gregi sõpradele head aega.

Kirikus kuulsin ühte hästi armast lugu ühest noorest abielupaarist. Naine on Malaisiast ja mees kohalik. Naisel oli millegi pärast kindel plaan oma esimese peigmehega abielluda, aga kuna asjad ei läinud plaanipäraselt, siis ta hakkas kurbuses oma tulevasele mehele kirju kirjutama, ühel hetkel otsustas, et hakkab kirju inglise keeles kirjutama ja kui ta siis üks kord USAsse tuli, siis kohtaski oma tulevast meest ja kui nad abiellusid, siis naine andis talle paki kirju. Nii armas, kas pole.

Pühapäeva õhtul pidime perega viimase ühise õhtusöögi tegema ning, kui pärast kirikut koju läksime, siis oli selleni veel tükk maad aega, sest Sherry pidi ühele baby showerile minema, mõtlesin siis, et teen väikse uinaku ja saatsin Sherryle sõnumi, et ta helistaks, kui koju jõuab, aga siis ärkasin ma üles 16:33 vms, õhtusöök pidi 16:30 algama, kargasin siis ehmatusest püsti, lõikusin kähku arbuusi lahti ja tormasin naabrite juurde, et kuidas ma nii, minu auks tehakse õhtusöök ja ma ise ei aita üldse. Aga kui sinna jõudsin, siis Greg pani alles grilli tööle ja ega mul ei olnudki midagi teha seal, ta oli kartulid lõikunud ja fooliumisse pannud ja liha tuli lihtsalt grillida. Natukese aja pärast jõudis ka Sherry koju ja istusime lauda. Sherry, Greg, Layne, tüdrukud ja mina. Tore oli jälle kõik koos olla ja nalja visata.

 Ja sain hästi nunnu kingituse ka.

 Greg üritas söe kuumenemist kiirendada. (:

 USA emme-issi.

 Sherry kingitus mulle, kaks imearmast kleiti.

Pärast õhtusööki läksin koju, kus Dianne ja Henry mind jäätisega ees ootasid, et ka nendega saaks ilusti hüvasti jätta. Sõime siis jäätist ja rääkisime juttu, ühtlasti oli ka meeldiv kuulata, et neil oli hea meel, et ma seal olin. Dianne on selline väga emme ka, vajab kedagi, kelle eest hoolt kanda, mis oli mulle omakorda väga hea, sest täitsa mõnus oli nende pereliige olla. Siis oli aga aeg juba päris hiline ja mul oli aeg pakkima hakata.

 USA vanaema-vanaisa

Panin siis muusika mängima ja hakkasin pakkima. Hästi bitter-sweet. Nii elevil, et saan varsti koju, aga samas kurb, et juba on aeg lahkuda. Aga siis jälle, nii palju ilusaid asju oli, millele mõelda ja mida naeratus näol meenutada. Asjad pakitud läksin suure ootusärevusega magama. 

 Hästi pisikese segaduse tekitasin.

Esmaspäeva tegin sellise asjaajamise päeva. No mis asjaajamise. Enamasti otsisin teile igasugu pudi-padi.

Alustasin päeva Margitit külastades. Nad olid mulle laua katnud ja kingituse ostnud ja puha. Nii armas. Jutud aetud, pildid tehtud oli mul aeg edasi liikuda, nii palju oli veel teha.

 Margit, mina ja Mare - Minu suve päästjad.

 Sass, mees, kes 50'el aastatel USAsse läks.

Seejärel läksin kingitusi otsima. Loodan, et te väga pettunud ei ole, minu jaoks oli iga ost teie nägu. (:

Asjad aetud läksin Davidi juurde, sest ta sai päeva vabaks ja oli nõus muga kaasa, üllatus-üllatus, tatoveeringut tegema tulema. Emme-issi annavad mulle selle eest kindlasti kere peale, aga mul oli selline plaan juba suve alguses ja pealegi David ütles, et kui mul tatoveeringut ei ole, siis ta ei suhtle minuga. (ma tean, et ta tõlgib selle ära) Ei tegelikult. Ma olen nii rahul. Wiii! Järgmiseks teen varuka.

Kui esimest korda, salongi läksime, siis Paul ütles, et tulge pool 4 tagasi (oli vist), see tähendas, et meil oli paar tundi aega. Alguses läksime campusesse, meil selliseid asju ei ole ju, täitsa põnev oli, kujutan ette, et USA college elu on ka päris äge. Kuna mu kingad hõõrusid, siis läksime minu juurde, vahetasin millessegi mugavamasse ja oligi juba aeg salongi tagasi minna. Ta näitas, mulle fonti, ja suurust ja proovis paberit jalale, et kuidas mulle meeldib, muidugi mulle meeldis, sest see oli täpselt see font, milles ma olin ise seda ette kujutanud. Natuke ootamist ja paberimajandust ja oligi aeg käes. Istusin siis toolile ja vaikselt tuli pabin sisse, oli küll päris valus, aga elevus oli ilmselt nii suur, et praegu järele mõeldes ei tundugi nii hull. Pealegi oli David ka seal, kellega huumorit tehes ei keskendunud nii väga valule. Tattoo valmis pani ta sellele kile peale ja käskis seda 24 tundi peal hoida ja oligi olemas. 

 Pärast seda läksime sushit sööma ja pärast seda võtsime mu ratta peale ja viisime Janile ja Waltile ära. Siis viisin Davidi koju ja läksin oma koju. Olin otsustanud, et jätan nendega hüvasti ja lasen Davidil ennast rongile viia, sest esiteks ei tahtnud ma pisarates lahkuda ja teiseks oleks ma pidanud siis kella kaheni üksi olema. Nii tundus kõige parem ja oligi. Jätsin siis oma kahe perega hüvasti. Dianne ja Henry tõid muidugi pisarad välja. Siis läksin Sherry ja Gregi juurde, kuni David mulle järgi tuli. Seal muutusid pisarad naeruks ja tulin ära punaste silmade, naeratuse ja nende kodu võtmega. Nad ütlesin, et selle endale jätaksin, et see on alati koht, kuhu minna võin. Nii armas.

Võtsin siis sissesõiduteelt oma suure kohvri, andsin Davidile ja vahetasin ühe väga imelise perega kallistusi.

Pärast seda ei olnud enam niivõrd kurb, kui hea meel, et olin kogunud nii palju ilusaid kustumatuid mälestusi, mida endaga alati kaasas kannan.

Järgmised tunnid möödusid kiiresti, rääkisime Justiniga juttu ja olime niisama ja juba oligi aeg rongile minna. Nii suur aitäh Davidile, et ta kogu selle aja minuga oli, sest oh seda üllatust, kui rongijaama jõudsime avastasime, et rongi varajasem võimalik väljumisaeg on alle 4:45 vms. Mees rongijaamast ütles, et enne poolt 5 pole mõtet tagasi tulla. Läksime siis tagasi Davidi juurde ja saime aru, et seis on päris jama, sest mul oli rongi algse plaani järgi Chicagosse jõudes ainult 3 tundi lennuni. Aga teha polnud suurt midagi, sest lennukiga sinna minna oleks liiga kallis olnud, buss oleks liiga kaua aega võtnud ja ega muud võimalust ei olnudki, kui pileti vahetamine. Ootasin sellega veidi, sest ei teadnud, mis kell rong siis lõpuks Chicagosse jõuab. Lõpuks jõudis rong alles 6 Fargosse, st 4 tundi hiljem ja kadus igasugune võimalus, et ma õigeks ajaks lennukile jõuan. Rongis sain teada, et see jõuab kohale alles 8 ja mu lennuk läks 7.10. Helistasin siis lennufirmasse ja pidin pileti vahetama, sain õnneks pileti samal õhtul 9:45, muidu oleks pidanud järgmise õhtuni ootama. Aga mulle öeldi, et pean kaks tundi varem kohal olema ja rong jõudis Chicagosse alles 8 läbi, rääkisin loo reisisaatjale ja ta lasi mu eelisjärjekorras välja, andis juhised taksodeni ja ütles ‘run, dear!’ Nii ma ka tegin, oma suure kohvriga mööda rongiplatformi nii, et hing kinni. Üritasin taksojuhile hingetuna seletada, kuhu vaja, ta sai aru ainult, et mul on kiire, viskas kohvri kähku autosse ja hüppas ise rooli. End veidi kogudes ütlesin, et pean lennukile jõudma ja aega lennuni oli sel hetkel poolteist tundi. Sõit lennujaama võttis minu andmete kohaselt pool tundi. Lootsin nii väga, et jõuan sellele lennule, kuigi olin juba lennufirma poolt seatud ajaks hilinenud. Pomisesin närviliselt omaette please-please-please ja indiast pärit taksojuht kihutas nagu tõeline ralliäss mööda Chicago tänavaid, et üks räsitud Eesti tüdruk lennukile jõuaks. Jõudsime siis umbes-täpselt tund enne lendu kohale, tänasin taksojuhti ja astusin kiirel sammul check-in’i poole. Lahked inimesed juhatasid mind kiiremat teed pidi õigetesse kohtadesse ja liikusin nii ilma peatuseta otse lennukisse. See oli suuuuur kergendus. Tegin veel viimased kõned ja tänasin kõiki ja oligi aeg õhku tõusta, et Ameerika tolm jalgadelt pühkida ja kodu poole teele asuda.

Nüüd olen siis Londonis ja ootan järgmist lendu, milleni on jäänud 4 tundi. Soomest võtab mind peale tädi ja hommikul sõidan laevaga üle lahe, kust võtab mind peale Janne ja seejärel tuleb rodu inimeste üllatamist. Esimesena muidugi emme, ei jõua ära oodata, et nende ilmeid näeks.

Happiness.

Tsauu!

No kullakesed, kuidas teil läheb? Loodan, et ka teil läheb väga hästi. (:

Minul igal juhul on kõik endiselt super. Liuglen lihtsalt ühel suurel lainel suve lõpu poole. Kõik samad emotsioonid. Lõbu, elevus, õnnetunne!

Pilte ei ole sellel nädalal veel teinud, andestust.

Aga kirjutan siis mõned read sellel nädalal toimunust.

Teisipäeval läksin pärast tööd alguses Davidile ja Justinile külla ja pärast läksime ühe Davidi sõbra juurde. Too oli kusagilt reisilt tagasi tulnud. Sorry, mul ei ole meeles, kus ta käis. Mm.. ma ei oskagi mingit väga pikka juttu rääkida selle õhtu kohta, sest see oli küll äge ja lõbus ja mõnus, aga see moodustus igasugustest pisikestest vahvatest asjadest, millest midagi ei oska välja tuua. Igal juhul mul oli hästi tore, sest no sellise seltskonnaga ei saagi midagi vähemat oodata.

Kui kell oli juba hiline, siis sõitsime kodudesse ära, sest ma olen ju töö inimene, peab vara ärkama. (:

Kolmapäeval tegime poistega filmiõhtu. Alguses läksin sinna, siis seal oli mingi poiss, kes oli no niiii tüütu, ta tuli Justinilt midagi ülikooli kohta küsima. David põgenes juba varem teise tuppa ära, siis läksime me Justiniga järgi ja nii tegi ka see poiss, poisid ajasid talle ikka korraliku soga muidugi ja mulle tundus, et ta ei saanud üldse naljadest aru ka. David sosistas Justinile, et ta tollest kolmandast lahti saaks, nagu plikad. Aga nii ta ka tegi, ütles, et peab järgmiseks päevaks ette valmistama, mida ta ka pidi, aga kui külaline lahkus, siis ta seda igal juhul ei teinud, vaid roomas mööda põrandat oma toast suurde tuppa ja rääkis järgnevad minutid sosistades. Ta muidugi ütles enne seda, et ta peab õppima, aga külaline (ma ei mäleta ta nime) võib meie kahega hängida. 'Oh no you didn't!' Aga õnneks oli ta juba majast väljumas ja läks koju ära.
Siis saime hakata filmi vaatama. Valisime filmi The Savages, mis oli päris hea ka, selline mõnusalt sürr nagu mulle meeldib. Kui film läbi oli, siis mõtlesime, et paneme nalja pärast filmi hispaania keeles mängima, aga nii ta jäigi. Mis hästi naljakas, nad olid ka hingamise helid üle salvestanud, aga need ei olnud üldse loomulikud, vaid päris valjud ja kohtlased.
Film kaks korda vaadatud (teine kord seda küll väga ei jälginud) ja mõnda aega niisama logeletud oli mul jälle aeg koju minna. Vastasel juhul poleks ei hommikul ärkamine, ega tööpäev üldse nii lõbusad olnud.
Tööpäev seljataga tulin koju ja mõtlesin, et teen väikse uinaku enne, kui välja lähen, aga siis ärkasin sõnumi peale alles pool kümme üles ja otsustasin, et teen plaanimuudatuse ja puhkan hoopis eelnenud nädalast. Nii ka tegin ja täna oli kohe palju kergem olla.

Mis tänase päeva juures eriti vahva, sain hea töö eest boonust ja see ei olnud lihtsalt mingi väike sümboolne summa, vaid see oli ikka SUUR üllatus. Ma tegin nimelt lisaks muudele asjadele, mis nad mult palusid igal vabal hetkel glove kit'e, mida lõpuks tegin kokku üle kuue tuhande. Ma mõtlesin, et ma teen neid lihtsalt selle pärast, et mulle ei meeldi tööl tühjad hetked, aga tundub, et nad olid väga tänulik. Mina olen ka!

Õhtul käisime Dianne ja Henryga poes ja tegime 'perekondliku' õhtusöögi ja nüüd ma siis kirjutan blogi, et te ikka teaksite, et mul on kõik korras ja, et endal tulevikus siin toimunu meelest ei läheks.

Homme on vaba päev ja ootan juba põnevusega, sest päev on ära planeeritud. Hommiku võtan enda jaoks, päeval lähme Henry ja Dianne vanima poja üllatuspeole, ta saab 40 ja õhtul lähen sõpradega välja. Ootan juba suure põnevusega.

Nüüd ootan suure põnevusega, mis Une Matil mulle tänaseks ööks filmikavas on.
Oh seda Tuure veidrat huumorit.

Aga okei.
Olge tublid ja kirjutage mulle ka enda suvedest.

Olen väga tänulik kõige eest, mida mul on olnud võimalus seni näha, teha ja kogeda, sest kõik on tõesti imeline olnud.

Aga homme on juba uus päev.
Ootan huviga.

Teie Tuure

Enjoying every single moment.

Tere!

Oleks pidanud vist vahepeal kirjutama, sest nüüd on jälle nii palju kirjutada, et ühegi teemaga väga detailidesse ei lasku. Sorry, kui ma väga informatiivne ei ole. Eks siis räägin päevad läbi usast, kui koju jõuan. (: Edu teile! :D

Neljapäeval oli siis see wine walk, millest rääkisin. Idee poolest oligi nii, et jõime veini ja jalutasime mööda kunstigaleriisid, ainult, et välja tuli see rohkem järgmise veinipunkti otsimisena. :D
Õhtu oli hästi tore. Ma ei oska enam väga kiidusõnu kasutada, sest neid ei ole siin kogetu ja nähtu jaoks piisavalt, olen siin kogu aeg üks suur rõõmukogu, alati, kui väljas käin on üliäge ja inimesed, kellega aega veedan on hästi mõnusad ja sama cuckood, kui ma isegi. Iga päev ikka mõtlen, kui hea meel mul oma selle suve valikute üle on. Midagi paremat ei oleks osanud suvelt oodata.

Oih, läks veits lendama see mõte.

Aga jah, neljapäeval käisime kambaga mööda Fargo galeriisid, nautisime veini ja seltskonda. Kohtasin jälle paari uut inimest, mis on alati tore, sest kõik, kellega seni kohtunud olen on hästi positiivsed olnud.

 Osa kambast. Chelsea ja üks.poiss.kelle.nime.ma.ei.mäleta niisama keset üht kaubandushoonet tantsimas. (üleval rõdul mängis pianist päris head muusikat.)

 Chelsea, David ja Andrew, kui palusin neil üks viisakas pilt teha...

 Ja omas elemendis. :D

 Minu lemmik kunstiteos. Kogu töö on erinevast metallist.

Pärast wine walki läksime kõige pealt sööma, burgereid loomulikult.

Galeriid läbi käidud. Söödud. Läksime Dempsey'sse. See on iiri pubi. Seal oli open mic night. Istusime täpselt lava kõrval, keegi pahviks ei löönud see kord, aga seltskond korvas selle täielikult.
Vahepeal käisin üleval korrusel ka, seal on selline live muusika koht, kus esines sel õhtul umbes selline bänd nagu mu kulla klassivennad gümnaasiumis tegid. Pole vist enam nii noor, et seda väga kaua kuulata oleks viitsinud. Läksin alla tagasi ja kuulasin sealseid üritajaid edasi.
Samal ajal tegime ise veidi kunsti Justiniga.

Mulle meeldib eriti, kui armas ta mu vastu selle pastakaga lisatud lausega on.

Siis sai pidu läbi ja läksime kodudesse ära, teised said loomulikult hommikul ilusati magada, aga minul oli 8st töö, aga mind see ei muserdanud, sest õhtu oli niivõrd äge.

Õnneks oli see selle nädala viimane tööpäev ja mis eriti äge, Jeff tuli tagasi. Mul oli no niiiii hea meel, et ta tagasi oli, esiteks muutus ladu sagimise poolest palju vaiksemaks ja teiseks teadis ta, mis ma tegema pean. No ja kolmandaks oli jälle lõbus, mis mul nende vanemate meestega ikka nii palju rääkida oli.
Päev möödus selle võrra kiiremini ka ja sain koju puhkama.

Laupäev. Usun, et olete juba mu paari facebooki pilti näinud ja teate, et käisin laupäeval pulmas. Tegu oli Davidi endise roommatega. Mul oli nii hea meel sellest osa saada, täis Ameerika kogemus. (: Pulma laulatamise osa oli kirikus, ju vist sellepärast oli see ka veidi konservatiivsem, kui eesti omad, aga siiski ilus. Mis oli minu jaoks harjumatu oli see, et iga laulatamise etapi vahele laulis keegi mees kitarri saatel ning viimase laulu esitas üks naisterahvas. Haha. eriti naljakas oli see, et preester ajas peigmehe nime sassi ja kutsus teda vale nimepidi. Pruutneitsisid ja isamehi oli 5 ja kõigil olid ühesugused kleidid ja ülikonnad. Päris vahva. Üks isameestest oli Davidi praegune majakaaslane Justin, ta oli nii tõsise näoga kogu aeg nagu oleks vaimu näinud, muidu pole ta üldse selline.
Pärast pulma sõitsime teise linna otsa hotelli pulmapeole. See oli ka hästi ilus, aga minu jaoks teistsugune, sest inimestes istusid ümarlaudade ümber, aga minule sobis väga hästi, sest siis istusime oma seltskonnas ja ei pidanud kellegi võõraga tutvuma. Peol selliseid traditsioone ei olnud nagu meil, ei mingit templit ega pruudi ihukaitsjat. Kolm asja oli seal ainult, mida mina nägin. Esimene oli see, et inimesed laulsid laule, kus oli sõna 'love' sees ja iga laulu järel pidi pruutpaar musi tegema. Teine oli slideshow, kõigepealt nende pildid eraldi beebi-east praeguseni ja siis pildid koos, paarina. Kolmas oli see, et inimesed maksid raha, et pruudi ja peigmehega tantsida. Vahepeal öeldi toostid ka.

 David tuli järgi ja Greg tahtis temaga kohtuda. Üritas selline ülikarm isa olla. Nii, et issi, ära muretse, olen siin kaitse all. Mitte, et sina oleks kunagi midagi sellist teinud. Suur aitäh sulle, sest see oli päris piinlik.

Chelseaga.

 Pruutpaari ja kambaga.

Chelsea ja Justin. Lihtsalt pidin selle pildi panema. Kõik need plastiktopsid ja õlu. Terve õhtu käis lauale alkoholi kogumine, juhuks, kui otsa saab. :D

 Keegi pani selle pildi facebooki ja kirjutas: 'David and his lovely Estonian date'. Haaaha. Eriti lovely sellel pildil ikka.

Aga vot nemad on nii ägedad! Totakad küll, aga no, saab hakkama. :D

Eile käisin Host sister Brittany bridal showeril. Ma räägin, ma näen siin ikka kõik asjad ära. See oli ka omaette kogemus, sest sellist asja Eestis ei näeks. Eestis oleks ilmselt midagi sellist, et minnakse naljakate kostüümidega linnapeale. Kui mina abiellun, siis ma tahan küll sellist varianti nagu siin oli, see oli nii ilus ja armas, aga samas fun.

Minu kallis host mom Sherry oma ilusate tütarde Brittany ja Jessicaga.

Eile läksin vara magama, et nii pöörasest nädalavahetusest välja puhata. Täna tuli Sherry mulle varem järgi, nii umbes nelja ajal ja pidime ühe korte varjupaiga heaks vabatahtlikutena appi minema, aga tuli välja, et meie abi ei läinud vaja, sest kõik positsioonid olid juba täidetud, nii, siis läksime hoopis hiinakasse sööma ja veetsime kvaliteetaega.

Vot nii. Minul läheb väga hästi ja kõik on super. Olen väga õnnelik kõikide sel suvel tehtud otsuste üle ja ootan põnevusega iga järgnevat päeva.

Loodan, et ka teie suvi möödub hästi positiivselt.

Olge tublid.

Teie Tuure.

My universe will never be the same, so glad I came!

Tereee!

Tegelikult on päris palju kirjutamismaterjali, aga kuna kogu aeg toimub midagi, siis lähevad pisikesed ägedad kirjutades meelest. Teen siis kiiresti ja kirjutan kokkuvõtlikult.

Tööl läheb endiselt üldjoontes hästi, kuid Jeff on puhkusel ja igatsen teda tohutult, sest keegi teine ei tea täpselt, kuidas laos asjad toimuvad ja kõik jooksevad pead laiali otsas ja enam ei ole nii rahulik. Nüüd on kõik mingi aeg laos ja otsivad oma asju taga. Minule ei oska ka keegi väga mingit kindlat ülesannet anda, sest keegi lihtsalt ei tea, mis teha on vaja, aga õnneks tuleb Jeff reedel tagasi ja kõik läheb jälle vanaviisi edasi.
Vähemalt tegi Jeff mulle enne äraminekut plaadi nii, et saan endiselt päeval head muusikat kuulata ja tundub, et kellelgi ei ole midagi selle vastu ka. Tore.

Pühapäeval käisime Sherry ja Kadriga shoppamas ja Sherry tütrel Brittanyl külas. Brittany abiellub oktoobris ja sellel pühapäeval on bridal shower. Nii äge. Nägime pulmakleiti ka, hästi ilus. Kodu on neil ka hästi ilus, nad on majas väga palju ise teinud. Täitsa nagu minu maitse järgi tehtud kõik. Tundub, et meil on üldse Brittanyga üks maitse, sest ka kleidi, mida otsisime sain temalt laenata. Nimelt lähen mina laupäeval pulma. David kutsus enda kaaslaseks. Algul olin küll kahtlev, et võõraste inimeste pulm ja nii, aga siis mõtlesin, et miks ka mitte, kui palju kordi mul ikka on võimalus Ameerika pulmas käia. :D Niisiis kleit on mul juba olemas, postitan ehk siiagi paar pilti, kui mõnele jään. (:

Esmaspäeva õhtul pärast tööd kutsus David mind oma sõpradega välja. Mängisime sellist mängi nagu trivia, õigupoolest nemad mängisid, ma tulin poole mängu pealt ja siis ei saanud enam suurt aru sellest. See on umbes selline nagu meil viktoriin. Tore oli sellegi poolest. Pärast seda läksime ühte kohta, kus oli open mic night. Algul olin veidi kohkunud, sest koht oli päris tühi, aga see ei lugenudki, sest seltskond oli niivõrd meeldiv, nalja pole juba ammu olnud võimalust kellegagi teha, niisiis, nautimisväärne. Rääkisime seal juttu, kui järsku avastasin, et üks Davidi sõpradest, Andrew, on laval ja mängib bändile trumme. Päris hästi mängis ka. Emotsioon oli ülev. Nii äge oli vaadata. Mingi hetke pärast oli juba teine ta sõpradest, Brandon, laval ning too laulis ja mängis kitarri. See oli veel eriti hea, täitsa nagu päris, olin üllatunud. Õhtu oli üldse täis üllatusi.
Näiteks, nemad joovad õlut marineeritud kurgiga. Mina polnud sellist asja enne näinud. Mulle nii väga ei maitsenud, seega otsustasin tavalise õlle kasuks, mis oli veidi vesise maitsega (vähemalt mulle tundus, ma pole ka Eestis kunagi tavalise õlle fänn olnud), aga samas polnud ka üldse hull.

 Tantsuplats polnud just kõige populaarsem koht, aga lavalt tuli küllaltki kvaliteetne muusika.

 Chelsea, David ja (udune) Brandon. Andrew kolas ilmselt kusagil ringi või mängis laval rockstaari.

Õlle marineeritud kurgiga.

Eile õhtul käisin Sherryga jõusaalis ja tulin koju ning läksin varakult magama. Äge on see, et siin on trennipisik sisse tulnud, iga õhtu teen ikka mingit liikumist. Ise olen nii rahul. :D

Täna otsustasin, et lähen Margitile külla, kuna polnud jälle pikemat aega käinud. Eesti keelt oli veidi naljakas rääkida, sest, kui mitu päeva järjest inglise keeles rääkida, siis mõte jookseb juba ka veidi inglise keeles. Aga sinna on alati nii vahva minna, sest ikka on ju hea meel, kui kellelgi on sind hea meel näha. Minu teeb see igal juhul rõõmsaks. Istusime siis paar tunnikest seal ja nad saatsid mind umbes poolele teele ja edasi tulin ise ja nautisin õhtuhämarast jõeäärset rada. Naljakas on see, et alguses ei tundunud see linn mulle pooltki nii ilus ja armas, kui see praeguseks muutunud on. Ju vist muutuvad kohad ilusaks mälestuste ja inimestega. Praegu üritan nii palju sellest ilust mõttes pilte teha, sest minu telefoni pildid ei suudaks seda elu seeski jäädvustada. Enne ärasõitu plaanin perelt hea aparaadi laenata, et saaks ka midagi kvaliteetset koju kaasa võtta.


Nüüd ma siis olen kodus.

Homme toimub siin selline asi nagu wine walk, kus õhtul on kõik kunstiga seotud olevad asjad lahti ja inimesed käivad ühest kohast teisse ja naudivad ilu. Vähemalt selline mulje jäi mulle inimeste seletustest. Eks ma siis annan teada, mis see oli. Plaanin ka ise minna. (:

Aga aeg on hiline ja homme pean tööinimese kombel varakult tõusma.

Olge tublid ja märgake ainult ilusaid asju enda ümber. Neid on kuhjades ja mida rohkem otsida, seda rohkem leiab. (:

Kallid paid.
Teie Tuure.

High on life.

Tsauki tsikid ja kutid!

Tuure jutunurk jälle siinpool.

Ma ei teagi, kust otsast alustada, I mean, ma ei saaks väga palju rohkem rahul olla elu, asjade käigu ja inimestega enda ümber. Kõik on lihtsalt awesome.

Alustan siis kronoloogilises järjekorras.

Tööl on terve nädal äge olnud, lihtsalt teen, mis mult palutakse, kuulan muusikat ja saan kiita. Lisaks veel kogu see nali ja naer, mis seal käib. Mulle meeldib väga. Jeff läks nädalaks Kanadasse puhkusele, nii, et ma ei tea, mis järgmisel nädalal saama hakkab, aga usun ja loodan, et kõik on ikka sama hea.

Paar päeva tagasi sain mina tuttavaks ühe noormehega, kes tahab/plaanib järgmisel sügisel Eestisse antropoloogiat õppima tulla, David. Hetkest, kui kohvikus kohtusime ei ole kordagi ühtegi naeru ega jutupausi olnud, mis on väga meeldiv. Mõnus on tutvuda inimestega, kes on sama äge, kui teie, mu kallid sõbrad. Reedel käisime ühes lounges, mis oli katusel, hästi põnev, nii koht iseenesest, muusika kui ka vestlus. David on muidu Oregonist pärit ja kolis siia, et siin ülikoolis käia. Mul on hea meel, et ta seda tegi, sest mul on nüüd jälle üks sõber, kellega midagi ette võtta ja ta ütles, et tal on missioon minu ülejäänud aeg siin hästi põnevaks teha, tõotab head. Wiii!
Eile käisime ka väljas. Alguses olime ühes kohas nimega HoDo. Jõime mingit cucumber ufhlasuhflh jooki ja kus see oli alles jook, maitses imehästi ja niitis ka päris hästi. :D Siis umbes tunni pärast tulid Davidi sõbrad, üks tüdruk ja kaks poissi. Tore oli jälle uusi inimesi kohata ja põnevaid lugusid kuulata. See tüdruk käis just kusagil tripil ja rääkis (jube kiiresti, emotsiooniga ja žestikuleerides), et bussis istus ta kõrval keegi psycho, kes oli teel oma vanemate juurde ja Chelsea oli suht kindel, et ta oli teel massimõrva sooritama. Creepy stuff.
Üks noormeestest oli Rootsis vahetusõpilane ja oli käinud Lätis. Rootsis meeldis talle väga, aga Riiast ei olnud väga vaimustuses, ütlesin, et ta oleks pidanud Tallinna kasuks otsustama. Ise olen siin suureks Tallinna fänniks saanud.
Pärast paari jooki läksime piljardit mängima ja seejärel Davidi juurde, kus toimus võistlus 'kes suudab rohkem pitsat mööda maja laiali saada', kuulasime muusikat ja vaatasime Burning Love'i, kui keegi pole seda veel vaadanud, siis soovitan kindlasti, see on jubenaljakas. Siis kolme ajal umbes hüppasin ratta selga ja tulin koju. Hästi tore oli. No ikka väga tore. Õnnelaps.

Saage tuttavaks, see on David, ehk on järgmisel sügisel teilgi võimalus temaga kohtuda. Üritas teid hirmutada, ime ka, et mu host dad arvab, et ta raudselt psycho on. (Naljakas lugu, kuigi Greg pole teda ega teisi kohanud, aga ta arvab seda kõigi kohta, kellega seni tutvunud olen. Väga protective.)

Tänase päeva veetsin Alysaga. Alysa on Dianne ja Henry lapselaps, imearmas pisike tüdruk, kes on üli rõõmsameelne ja jutukas. Käisime ratastega sõitmas, joonistasime kriidiga garaaži esisele betoonile ja maja taha, üritasin teda teed jooma saada, mida ta ei teinud, tegi mulle soengut ja õhtu lõpus vaatasime so you think you can dance.

 Alysa - väike firecracker.

 Minu selle suve esimene vikerkaar. Siin ei saja väga vihma.

 Olen laste BFF! (H)

Nagu kirss tordi peal see õhtune back yardi tee. Ja peaks mainima, et minu meelest on sellel naisel päris hea huumorisoon sellisel juhul. :D

Vot nii on mul lood siin Amerikamaal.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks ka järgmine nädal ei peaks vähemalt sama hea või veel paremgi tulema.
Ootan igal juhul põnevusega, kuidas mu seiklus jätkub ja hoian teidki kursis.

Kallid paid.

Inimestele ei mahu pähe, et mul ei ole middle name, nii, et nüüdsest
Teie Tuure Tesla Türkson. :D

Love what you do and do what you love.

Tsauki,

Täna pikemat juttu ei tule vist. (:

Alustan eilsest.

Sõitsin siis mina pärast tööd rattaga läbi linna ujuma. Kõrvaklapid olid kõrvas ja olin oma muusikast nii lummatud, et ei pannud üldse ümbritsevat tähele. Ühe valgusfoori taga seistes märkasin, et keegi just kui räägib minuga, võtsin kõrvaklapid kõrvast ja nii ta oligi, see oli üks noormees, kes oli ka umbes sarnase vanema jalgrattaga, ta ütles midagi, millele ma suuremat tähelepanu ei pööranud. Noogutasin naeratades ja sõitsin edasi, ta hüüdis veel järgi 'see you!'.
Sõitsin siis edasi vaikselt lauludele kaasa ümisedes, kui märkasin, et see sama noormees kihutas must mööda ise järgi vaadates ja jäi igal ristmikul natukeseks seisma, mitte et ta oleks keelava tule pärast pidanud seda tegema.
Mõtlesin, et no mis seal siis ikka, las ta olla, kuid, kui lõpuks parki jõudsin, siis ootas too sama noormees mind seal ees. Peatasin siis kinni ja mõtlesin, et no kuulan  ära, mis tal öelda on, et kui hull see ikka olla saab. Aga tuli hoopis välja, et poiss oli mu jalgrattast nii vaimustuses, et pidi mind lihtsalt kõnetama ja küsima, kes mulle sellise ägeda ratta kokku pani. No tegelikult on mul päris äge ratas ka. Rääkisin siis loo, kuidas ratta esimeselt host familylt sain ja vastasin veel paarile ta küsimusele. Noormees kutsus mind enda ja oma sõpradega välja ka, aga kuna ta tundus veidi kohtlane, siis ütlesin, et mõtlen selle üle ja kui otsustan kunagi välja minna, siis käin ehk sellest kohast läbi, kus nad kogu aeg käivad.
Läksime siis oma uhkete ratastega mõlemad oma teed. Ma räägin, siin on ikka inimesed hoopis teistsugused.

 Selline ratas mul siin, korvist on üüratult palju abi (:

Aga nagu pealkiri ka paljastas, tahtsin tegelikult tööst rääkida. Sellega olen ikka hullult rahul. Kuigi suurema osa tööst teen ma veidi teistest eemal oma laua taga Jeff'i muusikat kuulates, siis töökeskkond on lihtsalt super, täiesti pingevaba ja nalja saab kogu aeg.
Nad kiidavad mind seal ja teevad hea töö eest komplimente. Kas pole vahva. Täna sain näiteks palgatõusu. Olin väga üllatunud. Ülemus tuli sosistas, et kuule me otsustasime, et tõstame sul palka, andis nucklesid ja ütles 'good job'!
Mehed rääkisid, et ma peaks ikka päriseks sinna jääma, et neil on must nii palju abi (ma olevat kolme päevaga rohkem tööd teinud, kui Chris tavaliselt kuuga teeb). Aga kuna ma polnud nõus jääma, siis Jeff käskis mul homme pass kaasa võtta tööle, et siis pole probleemi. :D
Ega ma tegelikult ei tea ise ka, kust mul see töötahe siin tuleb, oleks ülikoolis ka nii, oleks päris hea. Aga nii juhtub vist siis, kui inimestele meeldib, mis nad teevad. Mulle meeldib seal väga igal juhul.
Koju tulles tegid mehed parklas autodega nalja oma arust, trügisid ja vingerdasid koos kitsast parkla teest välja, hea, et kokku ei põrganud. Poisikesed.

Koju tulles ootas mind ka üllatus ees, Dianne oli mu tuppa lilli pannud.

Kas pole mitte armas.

Ja siis veel midagi nunnut. (Ma ei tea, kuidas ma olen selle seni ära unustanud)

Saage tuttavaks, see on meie Scruffy! Scruffs on juba vanamees, aga hyper rõõmsameelne. Ta valvab kogu aeg mu ukse taga, kui ma oma toas olen ja uks on kinni, siis ta heidab mu ukse ette pikali. Nii armas.

Lõpetuseks laul, mida tööpäeva lõpus mängis. Tekitab kohe tahtmise uuesti tööle minna

(Endale töö meenutamiseks seda kunagi lugedes.)

Tuli vist ikka pikem jutt :D
Aga okei, ehk pidasite lõpuni vastu. Kirjutan ikka, kui midagi pähe tuleb.


Kullakesed, kuu aja pärast tulen juba kojuuuuu.
Seni aga nautige suve,
mina üritan ka siin viimast võtta.

ALATI teie Tuure! (: